Teisipäeval ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringus teatasid teadlased, et on satelliitvaatluste ja jääd läbivate radarite abil avastanud Antarktika jääkihi alla mattunud tohutu iidse maastiku, mida kujundasid orud, seljakud ja jõed.
See maastik, mis asub Ida-Antarktika Wilkes Landi piirkonnas, mis piirneb India ookeaniga, hõlmab umbes Belgia suuruse ala. Teadlased ütlesid, et maastik pärineb ajast vähemalt 14 miljonit aastat tagasi, kuid võib olla tekkinud lausa üle 34 miljoni aasta tagasi, enne kui Antarktika külmus.
„Raske on teada, milline võis see kadunud maailm välja näha enne jää tekkimist, kuid kindlasti oli siis soojem. Antarktikast, mitte kaugelt meie uurimiskohast, on leitud iidse palmipuu õietolmu,“ lisas Durhami ülikooli glatsioloogiaprofessor ja uuringu kaasautor Stewart Jamieson. „Sellist keskkonda oleks tõenäoliselt asustanud metsloomad,“ lisas ta.
Uuringu kaasutori, Newcastle’i ülikooli polaarteaduste ja keskkonnageofüüsika professori Neil Ross’i sõnul on jää paksus iidse maastiku kohal umbes 2,2 kuni 3 km.
Teadlaste sõnul tuntakse seda jää all olevat maastikku isegi vähem kui Marsi pinda. Üks võimalus selle uurimiseks oleks puurida läbi jää ja saada selle all asuvatest setetest proov. See võiks paljastada sealse iidse taimestiku ja loomastiku.
Antarktika oli kunagi osa Gondwana hiidmandrist, mille moodustasid tänapäeva Antarktis, Austraalia, Lõuna-Ameerika, Madagaskar, Uus-Meremaa, Aafrika ning Araabia poolsaar, kuni mandrist eraldus.
Vahetult enne aega 34 miljonit aastat tagasi sarnanesid Antarktika maastik ja taimestik tõenäoliselt tänapäeva Tasmaania, Uus-Meremaa ja Lõuna-Ameerika Patagoonia piirkonna külmade parasvöötme vihmametsadega.
Mõned varasemad uuringud on samuti paljastanud Antarktika jää all asuvaid iidseid maastikke, sealhulgas mägesid ja kõrgustikke, kuid uues uuringus avastatud maastik oli esimene omataoline.
Jamiesoni sõnul arvavad teadlased, et ajal kui Antarktika kliima oli soojem, voolasid jõed üle äsja tuvastatud maastiku mandriranniku suunas, mis tekkis teiste maismaamasside eraldumisel. Jamiesoni sõnul tekkis kliima jahtudes jõgede kõrval asuvatele küngastele mõned väikesed liustikud, mille orud süvenesid liustikuerosiooni käigus.
„Siis jahtus kliima veelgi rohkem ja tekkis jääkate, mis kattis kogu mandri, uputades kõik varem eksisteerinud liustikud. Kui see jääkasv toimus, muutusid tingimused jää aluse ja maastiku vahel väga külmaks - ja nii ei suutnud see enam meie maastikku erodeerida. Selle asemel säilis maastik, tõenäoliselt 34 miljoni aasta jooksul,“ lisas Jamieson.
