INTERVJUU METSATEADLASEGA | Eestis on aeg lõpetada metsade majandamise ja looduskaitse vastandamine

Suur osa Eesti metsadest on kas inimese poolt rajatud või tugevalt inimtegevusest mõjutatud ning iroonilisel moel ikka ja jälle leitakse osa neist olevat väärt kaitse alla võtta. Vaieldamatult vajame ka vanu, majandamata ja põlismetsailmelisi puistuid, aga neid kahte ei peaks vastandama - mõlemal on oma koht meie metsanduses, leiab Eesti maaülikooli metsaökosüsteemide professor Veiko Uri intervjuus Margus Maidlale.

Professor Uri leiab, et metsa kui ökosüsteemi toimimise seisukohalt pole vahet, kas puud mingil kasvukohal on kasvama hakanud ise või pandud kasvama inimese poolt või kas nad kasvavad korrapäraselt või kaootiliselt, aineringed ja metsa arenguga kaasas käivad protsessid toimivad neis ikka ühtmoodi.

Veiko Uri valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks 2020. aastal. Seega, sisuliselt kinnitas sellega Eesti teadlaste esindusorganisatsioon, enda autoriteediga metsandusteaduse (üheks) eestkõnelejaks professor Uri.

Arvestades viimasel aastakümnel eriti emotsionaalseks muutunud debatti looduskaitsjate ja metsamajandajate vahel on ühest metsandusteadlasest saanud seeläbi ka valdkonna arvamusliider või nagu kirjutas tema juubelikogumiku eessõnas hea sõber ja juhendaja proessor Krista Lõhmus, et Veiko Uri on teadmis- e. teadusliider. Roll, millisele kohale professor Uri pole ise kuidagi pürginud või tahtnud seal olla taolises kvaliteedis. Kuid olema peab! Kvaliteetset ja argumenteeritud teavet vajab terve ühiskond ja eelkõige ka otsustajad.

Täna peab tunnistama, et kitsalt looduskaitseliste huvide eest seisvad teoreetilised ökoloogid on oma sõnumit levitanud kommunikatsioonitehnoloogiliselt osavamalt, kui märksa alahoidlikuma meediapädevusega Maaülikooli teadlased, keda võib tinglikult kutsuda praktilisteks ökoloogideks. Nad üritavad oma käsitlustes arvesse võtta märksa laiemat pilti nii ajaliselt olukorra kujunemisel, kui sotsiaalmajanduslikult. Seetõttu on süvenenud ka laiemalt kuvand, et „raha tuleb pangaautomaadist“, „elekter tuleb seina stepslist“ ja puit tuleb puidumarketitest. Kuidas ta aga sinna satub ja mis probleemidega selles tarneahelas tuleb osalistel rinda pista, see juba eriti kedagi ei huvita. Pigem evitakse mingit eelmise sajandi prevaleerivat vasakideoloogilist (loe: kommunistliku) kujutluspilti, et mis sest, et maa registri andmetel kuulub eraomanikule, tegelikult on see justkui ühisvara, mille korralduslike toimingute häälekatele huvigruppidele peab alluma ka omanik. Kuidas me oma ühiskondlikus mentaalsuses taolisse seisu jõudnud oleme, on eraldi küsimus. Kas me ei ole tänaseks jõudnud seisu, kus üsna robustne looduskaitseline talumiskohustuse erinevates, kohati kunstlikult otsitud formaatides pealesurumine, on ületanud ise teatud piirid ja edasiselt võiks looduskaitsmise endaga ehk piiri pidada!? Nagu sedastas trubaduur Jaan Tätte Eesti akadeemilise looduskaitse 100ndal aastapäeval toimunud Keskkonnaministeeriumi saalis esinedes, mõnede aastate eest: „Kes kaitseks meid ooduskaitsjate eest?“ Küsimus on jätkuvalt relevantne.

Looduskaitseliste huvide eest seisvad ökoloogid on ennast ise peast maru moraalseks mõtlenud. Küsimus, kuivõrd moraalne on tegevus, kus käitutakse „eesmärk pühitseb abinõu“ meetodil ja kui ühiskonna huvides on kuskil killustikku kaevandada, või infrastruktuurilisi rajatisi rajada, olgu see siis Rail Baltica või kaitsepolügon, siis otsime midagi, kas või ninast veri väljas aga otsime midagi looduskaitselist, et pidurdada ühiskonna progressi. Kõike tehaks justkui ülla moraalsuse sildi all, rääkides tulevikust ja järeltulevate põlvede pärandist. Aga täna on ka vaja elada ja riigil ning ühiskonnal areneda, mitte loodukaitselistes huvides tagasi koopasse elama kolida.

Samasugune vastuolu valitseb puidu väärindamise absoluutses tipus. Kõige suuremat lisandväärtust puidutöötlemisel annavad just kõrgväärindatud biokeemilised tooted. Meie naabrite juures põhjamaades avatakse iga mõne aasta tagant uus või põhjalikult renoveritud uue tippsisustusega puidurafineerimise tehas, mille lõpptooted on maailmas nõutud ja kõrgelt väärtustatud. Eesti on üks koht, kust neid tehaseid varustatakse toorainega.

Samas, meil kohapeal on nii tehnoloogilisi pädevusi, kui ka ettevõtlikke inimesi taolise tehas(t)e avamiseks Eestis, kuid mingit laadi valitsev popsimentaliteet ühiskonnas taandab meid selles küsimuses pigem arengumaaks, kui kõrgtehnoloogiliseks globaalseks tegijaks olla oma puidu kõrgväärindajateks ise. Käitume ühiskonnana häälekate roheradikaalide agendat järgides kollektiivselt suuresti nagu peost suhu elavad vaesed sulased või popsid, mitte ei vaata tervikpildile peremehe pilguga ja targalt, kuidas enda loodusannina pakutavat rikkust maksimeerida. Sellest on kahju!

Mida arvab kõigist nendest küsimustest akadeemik Veiko Uri, ta on lahkesti nõus oma mõtteid jagama.

Eriti just viimasel aastakümnel on Eesti ühiskonnas kõik metsandusega seonduv kuidagi ülemäärase emotsionaalsusega laetud, varasemast ajast ma ei mäleta taolist „ristisõda“ eelkõige metsamajandajate ja metsa ökosüsteemi teaduslikult tasakaalukamate mõtestajate vastu. Nende vastu kes üritavad arvesse võtta laiemat pilti sh sotsiaalmajanduslikke aspekte, mitte ei fokusseeri ennast kitsalt looduskaitsele. Millega Te metsateadlasena seda seletate?

See on küsimus, millele oskaks oluliselt paremini vastata sotsiaalteadlased, kes hoiakute kujunemist, huvirühmade teket ja nende vastandumist ühiskonnas mõistavad ja nende protsesside mehhanisme seletada suudavad. Aga viimasele kümnendile tagasi vaadates ei ole metsandust puudutavates küsimustes erinevad leerid tekkinud üleöö vaid vastasseis on välja kujunenud pikema ajaperioodi jooksul. Tõrjuv suhtumine metsanduse ja puidutööstuse osas on arenenud mitmete tegurite ja protsesside koosmõju tulemusena, neist mõned võiks siinkohal välja tuua.

Esiteks meedia mõju. Nii on mõnes mõjukas Eesti väljaandes pikema aja jooksul sihikindlalt kajastatud metsandust ja metsade majandamist vaid negatiivses kontekstis ja tumedates toonides.

Metsade majandamist vastandatakse looduskaitsele, aga enamikele inimestele on looduse kaitsmine loomulikult hästi tajutava positiivse kuvandiga. Ehk andes hinnanguid, on oluliselt lihtsam toetada looduskaitselisi aateid, kui mõista metsade majandamist, sh lageraie põhjendatust.