INTERVJUU METSATEADLASEGA | Eestis on aeg lõpetada metsade majandamise ja looduskaitse vastandamine

Suur osa Eesti metsadest on kas inimese poolt rajatud või tugevalt inimtegevusest mõjutatud ning iroonilisel moel ikka ja jälle leitakse osa neist olevat väärt kaitse alla võtta. Vaieldamatult vajame ka vanu, majandamata ja põlismetsailmelisi puistuid, aga neid kahte ei peaks vastandama - mõlemal on oma koht meie metsanduses, leiab Eesti maaülikooli metsaökosüsteemide professor Veiko Uri intervjuus Margus Maidlale.

Professor Uri leiab, et metsa kui ökosüsteemi toimimise seisukohalt pole vahet, kas puud mingil kasvukohal on kasvama hakanud ise või pandud kasvama inimese poolt või kas nad kasvavad korrapäraselt või kaootiliselt, aineringed ja metsa arenguga kaasas käivad protsessid toimivad neis ikka ühtmoodi.

Veiko Uri valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks 2020. aastal. Seega, sisuliselt kinnitas sellega Eesti teadlaste esindusorganisatsioon, enda autoriteediga metsandusteaduse (üheks) eestkõnelejaks professor Uri.

Arvestades viimasel aastakümnel eriti emotsionaalseks muutunud debatti looduskaitsjate ja metsamajandajate vahel on ühest metsandusteadlasest saanud seeläbi ka valdkonna arvamusliider või nagu kirjutas tema juubelikogumiku eessõnas hea sõber ja juhendaja proessor Krista Lõhmus, et Veiko Uri on teadmis- e. teadusliider. Roll, millisele kohale professor Uri pole ise kuidagi pürginud või tahtnud seal olla taolises kvaliteedis. Kuid olema peab! Kvaliteetset ja argumenteeritud teavet vajab terve ühiskond ja eelkõige ka otsustajad.

Täna peab tunnistama, et kitsalt looduskaitseliste huvide eest seisvad teoreetilised ökoloogid on oma sõnumit levitanud kommunikatsioonitehnoloogiliselt osavamalt, kui märksa alahoidlikuma meediapädevusega Maaülikooli teadlased, keda võib tinglikult kutsuda praktilisteks ökoloogideks. Nad üritavad oma käsitlustes arvesse võtta märksa laiemat pilti nii ajaliselt olukorra kujunemisel, kui sotsiaalmajanduslikult. Seetõttu on süvenenud ka laiemalt kuvand, et „raha tuleb pangaautomaadist“, „elekter tuleb seina stepslist“ ja puit tuleb puidumarketitest. Kuidas ta aga sinna satub ja mis probleemidega selles tarneahelas tuleb osalistel rinda pista, see juba eriti kedagi ei huvita. Pigem evitakse mingit eelmise sajandi prevaleerivat vasakideoloogilist (loe: kommunistliku) kujutluspilti, et mis sest, et maa registri andmetel kuulub eraomanikule, tegelikult on see justkui ühisvara, mille korralduslike toimingute häälekatele huvigruppidele peab alluma ka omanik. Kuidas me oma ühiskondlikus mentaalsuses taolisse seisu jõudnud oleme, on eraldi küsimus. Kas me ei ole tänaseks jõudnud seisu, kus üsna robustne looduskaitseline talumiskohustuse erinevates, kohati kunstlikult otsitud formaatides pealesurumine, on ületanud ise teatud piirid ja edasiselt võiks looduskaitsmise endaga ehk piiri pidada!? Nagu sedastas trubaduur Jaan Tätte Eesti akadeemilise looduskaitse 100ndal aastapäeval toimunud Keskkonnaministeeriumi saalis esinedes, mõnede aastate eest: „Kes kaitseks meid ooduskaitsjate eest?“ Küsimus on jätkuvalt relevantne.

Looduskaitseliste huvide eest seisvad ökoloogid on ennast ise peast maru moraalseks mõtlenud. Küsimus, kuivõrd moraalne on tegevus, kus käitutakse „eesmärk pühitseb abinõu“ meetodil ja kui ühiskonna huvides on kuskil killustikku kaevandada, või infrastruktuurilisi rajatisi rajada, olgu see siis Rail Baltica või kaitsepolügon, siis otsime midagi, kas või ninast veri väljas aga otsime midagi looduskaitselist, et pidurdada ühiskonna progressi. Kõike tehaks justkui ülla moraalsuse sildi all, rääkides tulevikust ja järeltulevate põlvede pärandist. Aga täna on ka vaja elada ja riigil ning ühiskonnal areneda, mitte loodukaitselistes huvides tagasi koopasse elama kolida.

Samasugune vastuolu valitseb puidu väärindamise absoluutses tipus. Kõige suuremat lisandväärtust puidutöötlemisel annavad just kõrgväärindatud biokeemilised tooted. Meie naabrite juures põhjamaades avatakse iga mõne aasta tagant uus või põhjalikult renoveritud uue tippsisustusega puidurafineerimise tehas, mille lõpptooted on maailmas nõutud ja kõrgelt väärtustatud. Eesti on üks koht, kust neid tehaseid varustatakse toorainega.

Samas, meil kohapeal on nii tehnoloogilisi pädevusi, kui ka ettevõtlikke inimesi taolise tehas(t)e avamiseks Eestis, kuid mingit laadi valitsev popsimentaliteet ühiskonnas taandab meid selles küsimuses pigem arengumaaks, kui kõrgtehnoloogiliseks globaalseks tegijaks olla oma puidu kõrgväärindajateks ise. Käitume ühiskonnana häälekate roheradikaalide agendat järgides kollektiivselt suuresti nagu peost suhu elavad vaesed sulased või popsid, mitte ei vaata tervikpildile peremehe pilguga ja targalt, kuidas enda loodusannina pakutavat rikkust maksimeerida. Sellest on kahju!

Mida arvab kõigist nendest küsimustest akadeemik Veiko Uri, ta on lahkesti nõus oma mõtteid jagama.

Eriti just viimasel aastakümnel on Eesti ühiskonnas kõik metsandusega seonduv kuidagi ülemäärase emotsionaalsusega laetud, varasemast ajast ma ei mäleta taolist „ristisõda“ eelkõige metsamajandajate ja metsa ökosüsteemi teaduslikult tasakaalukamate mõtestajate vastu. Nende vastu kes üritavad arvesse võtta laiemat pilti sh sotsiaalmajanduslikke aspekte, mitte ei fokusseeri ennast kitsalt looduskaitsele. Millega Te metsateadlasena seda seletate?

See on küsimus, millele oskaks oluliselt paremini vastata sotsiaalteadlased, kes hoiakute kujunemist, huvirühmade teket ja nende vastandumist ühiskonnas mõistavad ja nende protsesside mehhanisme seletada suudavad. Aga viimasele kümnendile tagasi vaadates ei ole metsandust puudutavates küsimustes erinevad leerid tekkinud üleöö vaid vastasseis on välja kujunenud pikema ajaperioodi jooksul. Tõrjuv suhtumine metsanduse ja puidutööstuse osas on arenenud mitmete tegurite ja protsesside koosmõju tulemusena, neist mõned võiks siinkohal välja tuua.

Esiteks meedia mõju. Nii on mõnes mõjukas Eesti väljaandes pikema aja jooksul sihikindlalt kajastatud metsandust ja metsade majandamist vaid negatiivses kontekstis ja tumedates toonides.

Metsade majandamist vastandatakse looduskaitsele, aga enamikele inimestele on looduse kaitsmine loomulikult hästi tajutava positiivse kuvandiga. Ehk andes hinnanguid, on oluliselt lihtsam toetada looduskaitselisi aateid, kui mõista metsade majandamist, sh lageraie põhjendatust.

Ka on tänapäeva linnastuv ühiskond üha enam võõrdumas maaelust ja koos sellega kaotamas otsest seotust nii põllu- kui metsamajandusega. See on küll juba kulunud näide, aga aina vähem hoomatakse seda, kust ja kuidas igapäevane toit poeletile jõuavad. Sarnaselt teatakse hästi küll puidu eeliseid keskkonnasõbraliku materjalina, aga mil moel metsade majandamine on seotud puitmaja, mööblieseme või paberirulliga, see kipub sageli ähmaseks jääma.

Kuna metsaomanike seltskond on väga heterogeenne, siis tilk tõrva rikub teinekord kogu meepoti. Ehk mõnede metsamajandajate kehv „käekiri“ kantakse kergesti üle metsandusele tervikuna. Tõsi, selles osas on olukord läinud aja jooksul küll järjest paremaks ja sõelale on jäänud need majandajad, kes tegutsevad pika plaaniga ja jätkusuutlikult, mitte ühepäeva peremeestena.

Aga kunagi tekkinud kuvand nn „ahnetest metsaärikatest“ on visa kaduma.

Mitmed teaduslikud ja populaarteaduslikud metsandusteemalised käsitlused toovad välja, et Eestis on viimase saja aasta vältel metsade produktsioon oluliselt kasvanud ehk juurdekasv kiirenenud. Kuidas kommenteerite?

Metsade keskmise aastase juurdekasvu pidev suurenemine näitab tõesti, et Eesti metsad on viimase poolsajandi jooksul hakanud oluliselt kiiremini kasvama. Kui eelmise sajandi seitsmekümnendatel oli meie metsade keskmine juurdekasv 2,8 siis praegu 7,4 m³/ha/a.

Selle trendi taga on mitu põhjust, neist suurima mõjuga endiste põllumajandusmaade metsastumine ning soode kuivendamine. On ju meie metsade pind mainitud perioodil oluliselt kasvanud: 1,4 milj hektarilt kuni 2,3 miljoni hektarini tänapäeval ja seda valdavalt põllumaade arvel.

Kuna isegi suhteliselt viletsal põllumaal kasvab mets enam kui hästi, siis just paremakasvuliste puistute lisandumine on tõstnud metsade produktsioonivõimet ja juurdekasvu tervikuna. Ja põllumaade metsastumise perioode on sel ajavahemikul olnud rohkem kui üks, viimati jäi kasutusest välja oluline hulk põllumajanduslikke maid meie taasiseseisvumisaja alguses, andes taas metsadele võimaluse laieneda.

Metsamaade ulatuslik kuivendamine eelmise sajandi 60-80.-ndatel aastatel on teine oluline põhjus, miks metsad varsemast keskmiselt paremini kasvavad. See, kui palju kuivendamine metsa kasvu parandab, sõltub paljudest asjaoludest, aga võrreldes kuivenduseelse seisuga, võib puude juurdekasv mõnel juhul paraneda kordades. Praeguseks on nendel kuivendatud aladel välja kujunenud tootlikud kõdusoopuistud, mis hinnanguliselt moodustavad kokku umbes kuuendiku meie metsade pindalast ja muidugi on nii suure metsaolemi kvalitatiivsel muutusel metsade keskmisele juurdekasvule mõju.

Oma osa on kindlasti ka pika aja jooksul tehtud metsakasvatuslikel ja metsaselektsiooni töödel. Enam kui poolsajandi vältel on metsadest valitud aretustööks parimate pärilike omadustega puid ja nende baasil rajatud spetsiaalseid seemneistandusi. Sellistest istandustest varutud seemnest on võimalik kasvatada senisest tootlikumaid ja kvaliteetsemaid metsi. Ja ka varasematel aegadel on käbisid ja seemneid uute metsade rajamiseks eelistatult varutud heakasvulistelt ja kvaliteetsetelt puudelt, ehk tegemist on pikaajalise suunatud valikuga, mis mõjutab ka metsade kasvu.

Nii et metsad kasvavad tõesti kiiremini kui sajand või pool sajandit tagasi, seda nii inimese otsese tegevuse või siis tegevusetuse tulemusena. Parem kasv mõjutab ka meie metsakasvatuse praktikaid. Pean silmas, et kuigi puistute raievanuste alandamist on tugevalt kritiseeritud, siis ei tohiks siinkohal ära unustada, et tänapäeva metsad on eespool kirjeldatud põhjustel teistsuguse kasvudünaamikaga kui 50 või 100 aastat tagasi. Ja kuna metsandus on valdkond, kus tuleb arvestada nii loodus- kui ka majandusseadustega, siis paratamatult peame püüdlema efektiivsema puidukasvatamise suunas.

Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et tänapäeval vajab saetööstus teistsugust materjali kui sajand või pool tagasi. Ehk kui varasemal perioodil oli suhteliselt kõrgete raievanuste üheks põhjuseks ka nõudlus võimalikult jämeda saepalgi järele, siis tänased saetööstused on disainitud pigem keskmise ja peenema palgi töötlemiseks. Võrreldes erinevate puidusortimentide hindu, siis palgi ja peenpalgi hinnad on suhteliselt lähedased, mis efektiivsema metsamajanduse vaates räägib raieringi optimeerimise poolt.

Mõtestades suuremat pilti. Meenutades koolibioloogiat, siis õhus leiduv süsinik on ju taimede sh puude toit, nad elatuvad sellest ja kasvavad tänu süsinikule ja päikeseenergiale läbi fotosünteesi. Siit edasi saab tuletada, et kõik kes võitlevad süsihappegaasi heitmete vastu ja tema piiramise vastu atmosfääris võitlevad samal ajal ühtlasi ka taimse looduse mitmekesisuse ja produktsiooni vastu?

Printsiibis on see tõesti nii, et roheliste taimede fotosünteesi intensiivsus ning seeläbi ka nende kasv sõltub CO₂ kättesaadavusest ja tänase seisuga on tehtud arvukalt uuringuid nii laboritingimustes kui vabas õhus, hindamaks suurendatud CO₂ kontsentratsiooni mõju taimede kasvule. Aga selline lähenemine on muidugi lihtsustus.

Ühelt poolt ei tähenda globaalset tõusnud CO₂ tase seda, et erinevates piirkondades metsapuudele kättesaadava CO₂ hulk ühtmoodi suureneb ja pealegi pärineb suur osa metsaõhus olevast süsihappegaasist hoopis kohapealsest mullahingamisest. Teisalt pole CO₂ ainuke faktor, mis taimede kasvu mõjutab vaid see sõltub paljude tegurite koostoimest. Ehk produktsioon saab olla kõrge siis kui erinevad kasvu mõjutavad tegurid (sh vee ja toitainete piisav kättesaadavus) on tagatud. Siinkohal mängib eriti olulist rolli lämmastik, kuna just omastatava lämmastiku sisaldus mullas võib laiemas vaates oluliselt limiteerida puude kasvu suureneva atmosfäärse CO₂ sisalduse juures.

Kuid ega kõrgem CO₂ tase atmosfääris pole ju probleem iseeneses, küsimus on selles, et see võimendab kasvuhooneefekti, mis aga omakorda toob kaasa kliimamuutused. Ja nende muutustega kaasnev tekitab erinevaid probleeme, sh meie laiuskraadidel ekstreemsete ilmastikunähtuste (tormid, põuaperioodid, paduvihmad) sagenemist, mis mõjutavad negatiivselt nii inimeste eluolu, kui ka metsi ja metsandust. Rääkimata globaalse mõjuga probleemidest nagu liustike sulamine, merevee tõus, võimalik mõju hoovustele, kõrbestumine jne.

Teie üks peamisemaid uurimisvaldkondi on metsaökosüsteemide süsiniku- ja lämmastikuringe. Kirjeldage palun seda läbi põhipostulaatide?

Aineringed uurimisteemana on üldse üks väga huvitav valdkond, kuna nad annavad hea ettekujutuse metsaökosüsteemi toimimisest laiemalt. Minu juhendaja ja hea sõber, professor Krista Lõhmus oskas uurimistöö sisu ning eesmärgi sõnastada väga lihtsalt ning selgelt: tuleb aru saada sellest, kuidas (öko)süsteem toimib ehk teisisõnu, kuidas värk käib? Ka süsinikuringet mistahes metsas saab samastada masinavärgiga, kus erinevad osad on omavahel seotud, mõjutavad teineteist ning kus protsessid toimuvad kindlate loodusseaduste järgi.

Aga tulles metsade süsinikuringe põhiolemuse juurde, siis metsa ja atmosfääri vahel toimub alati kahesuunaline süsiniku liikumine. Ühelt poolt läbi fotosünteesiprotsessi seotakse süsinik atmosfäärist metsa, kus see talletub peamiselt puudes, aga osaliselt ka mullas ja alusmetsa taimedes. Teiselt poolt läheb orgaanilise aine lagunemise ning hingamise käigus teatud kogus süsinikust ka atmosfääri tagasi.

Et enamasti on meie metsades süsiniku sisendvoog välja minevast oluliselt suurem, siis on Eesti metsad kokkuvõttes süsinikku siduvad. Kuigi nende protsesside universaalne olemus on hästi teada, siis tänapäeva metsateadusele on peamiseks küsimuseks erinevate süsinikuvoogude kvantitatiivne hindamine ja nende põhjal süsinikubilansside koostamine. Põhimõtteliselt püüame selgitada erinevate metsakoosluste rolli süsiniku sidumisel ning erinevate majandusmeetodite mõju metsa süsinikuringele. Saadavad tulemused on aluseks teaduspõhise kliima- ja metsapoliitika kujundamisel.

Kumb on parem, kas turberaie või lageraie? Teil on ka vastav uurimistöö käsil - „Erinevate raieviiside mõju ökosüsteemi süsinikubilansile - turberaie versus lageraie?

Eks „parem“ on suhteline mõiste, ehk mille või kelle jaoks parem? Mõlemal meetodil on omad plussid ja miinused. Kui lähtuda põhimõttest, et praktika on tõe kriteerium, siis nii Eestis kui kogu Põhja-Euroopas on valitsevaks lageraie ja küllap peab sellel meetodil olema olulisi eelised, miks ta on kujunenud nii domineerivaks.

Ühelt poolt on need põhjused muidugi majanduslikud, lageraie on tehnoloogiliselt lihtsam ja majanduslikult ökonoomsem läbi viia kui turberaie. Teiselt poolt aga ka metsakasvatuslikud põhjused, sest lageraielanke on oluliselt lihtsam ja tulemuslikum uuendada kui turberaie alasid.

Ka on lageraie universaalne, sobides ühtmoodi hästi kõikide puuliikide ja kasvukohtade puhul, samas kui turberaiet saab kasutada piiratud juhtudel, meil peamiselt männikutes, sest mänd on üks väheseid tormikindlaid puuliike. Kuna turberaie on olemuselt metsa järk-järguline raiumine koos samaaegse uuenemisega, siis küpse metsa tugev harvendamine toob endaga alati kaasa suurenenud tormiohu ja männikud on ühed vähesed, mis suudavad sellele vastu seista.

Põhiprobleemiks turberaiete puhul on aga puudulik metsauuendus, kuna noortel puudel tuleb valguse, vee ja toitainet pärast konkureerida vanade ja suurte puudega, mistõttu nende kasv kannatab.

Turberaiete suurimaks plussiks on võimalus vältida järske ja drastilisi muutusi maastikus. Teatud aja tagant korduvate harvendustega püütakse vana mets tasapisi eemaldada ning ideaalis peaks samal ajal peale kasvama ja arenema noor metsa põlvkond. Umbes paarikümne aasta jooksul võiks vana puistu (enamasti siis männik) olla sujuvalt asendunud noore metsaga.

Mis puudutab raie mõju metsa süsinikusidumisele, siis metsa järguline uuendamine hoiab ära lageda ala (raiesmiku) tekke ning seeläbi võiks ala olla pidevalt süsinikku siduv. Kuna lageraie raiesmikud on esimestel raiejärgsetel aastatel süsinikku emiteerivad kooslused, muutudes uuesti süsinikku siduvateks keskmiselt 6-8 a möödudes, siis võimaldab järguline uuendamine-raiumine vältida või vähendada süsiniku kadu uuendamise vältel.

Radikaalsema hoiakuga looduskaitsjad võtavad üsna tihti ühismeedias põlgliku tooniga sõna „puupõldudest“, kui millestki väga halvast ja mis tähendab siis metskasvataja poolt teatud korrapäraga istutatud puiduistikutest metsadest. Sellele vastandub siis nendepoolne ülistav tonaalsus põlismetsadest, kui puutumatutest kooslustest. Mida Teie nn puidupõldudest arvate? On nad kuradist?

See teema seostub riivamisi esimese laiema küsimusega, ehk ühiskonna üldise suhtumisega metsandusse ja metsakasvatusse.

Metsakultuuri või kultuurpuistu nimetamine puupõlluks on halvustava tooniga ja metsakasvatajaid solvav. Samas on suur osa Eesti metsadest kas inimese poolt rajatud või tugevalt inimtegevusest mõjutatud ning iroonilisel moel ikka ja jälle leitakse osa neist olevat väärt kaitse alla võtta. Nii on rangelt kaitstavate metsade osakaal Eestis tõusnud käesolevaks ajaks 18%ni, riigimetsadest on range kaitse all ja majandamisest väljas kolmandik.

Metsa, kui ökosüsteemi toimimise seisukohalt pole vahet, kas puud mingil kasvukohal on kasvama hakanud ise või pandud kasvama inimese poolt või kas nad kasvavad korrapäraselt või kaootiliselt, aineringed ja metsa arenguga kaasas käivad protsessid toimivad neis ikka ühtmoodi.

Samas võib ka mõista, et näiteks tihedad kuusenoorendikud jätavad inimestele liigivaese metsa mulje, tekitades kujutluse puuistandusest või puupõllust. Ometi, pärast paari hooldusraiet jätavad ka ridadena istutatud puistud üsna korrapäratu ja looduslikuma mulje, rääkimata ajast kui puistu jõuab küpsesse ikka.

Vaieldamatult vajame ka vanu, majandamata ja põlismetsailmelisi puistuid, aga neid kahte ei peaks vastandama, mõlemal on oma koht meie metsanduses.

Teil on käsil uurimisteema „Süsinikubilansi dünaamika viljakate kõdusookuusikute vanusreas“, samuti „Süsinikubilansi dünaamika kõdusoomännikute vanusereas“ mida nendes uurite ja juba teada olete saanud?

Me püüame pisut valgust heita pikaajalisest kuivendusest mõjutatud metsade süsinikuringele, kuna taoliste ökosüsteemide toimimise kohta on hetkel küsimusi rohkem kui vastuseid, samas on nad üha suurema tähelepanu all. Nagu eespool märgitud, on meil selliseid metsakooslusi märkimisväärselt palju ja riigi tasemel mõjutavad nad metsade poolt seotavat süsiniku kogust. Et nende alade turvasmuldades on süsiniku varu suur, siis on võtmeküsimuseks, et kas puude produktsioon ehk süsinikubilansi plusspool ületab mullast emiteeruvat väljundvoogu ehk kas sellised puistud on kokkuvõttes süsiniku siduvad või vastupidi, kaotavad.

Muidugi sõltub taolistel aladel süsinikubilanss tervest reast mõjuritest (metsa liigiline koosseis, mulla viljakus, kuivenduse intensiivsus, puistu vanus, põhjaveetase jne jne.), mis kõik mõjutavad ühel või teisel moel protsesse metsas ning teevad selle uurimisvaldkonna mitmetahuliseks ning mahukaks. Tegemist on pilootuuringutega, mille raames püüame mõningaid neist küsimustest lähemalt selgitada. Uuringutega oleme üsna alguses, tööd on käima saadud ja esimesi kokkuvõtteid saame teha umbes aasta pärast.

Hiljuti presenteeriti avalikkusele suure aplombi ja meediakära saatel, justkui messiaanliku valgustuskuulutuse retoorikaga „Eesti metsade alternatiivne hindamine“ (MAH) dokumenti, mille algatas sihtasutus Postimehe fond[i].

Ebateadusel on mitu tunnust, mille järgi teda defineeritakse. Üks neist on situatsioon, kus uuringu läbiviijad on ette kujundanud tõestamist vajava tulemuse suhtes seisukoha ja siis oma uuringus otsitakse argumente ainult kitsalt selliseid, mis nende tulemusi kinnitaks. Sellel uuringul on ka natuke taolist maiku juures, ehk siis painutatakse teaduslikkust enda idoloogilise eelistuse järgi, mitte ei kujundata enda seisukohti teaduslike faktide alusel. Teie kolleeg, vanemteadur Allan Sims on ERR-is oma mõttearendusega juba välja toonud, et kogu MAH baseerub aegunud ja valedel alusandmetel. Mida Teie sellest dokumendist arvate?

Erinevalt minust, kes ma olen metsakorralduse ja metsandusliku modelleerimise peensustes võhik, on hea kolleeg Allan Sims selles valdkonnas Eesti parimaid eksperte, kes on riikliku metsastatistikaga (so SMI e. statistilise metsainventuuri andmetega) tegelenud pikka aega. Veelgi enam, eelmisel aastal avaldas ta mainekas rahvusvahelises teaduskirjastuses eelretsenseeritud raamatu, kus käsitleb lähemalt just SMI- metoodikaga seotud küsimusi.

Aga isegi olemata valdkonna ekspert ja jättes kõrvale metoodilised nüansid, teab iga metsandusega vähegi kursis olev inimene, et riiklik metsastatistika ja MAH põhinevad täiesti erinevatel alustel ja sellest tulenevalt on nad ka väga erineva täpsusega.

Nagu nimigi ütleb, on SMI statistiline metsade hindamise meetod, mis loodud riigi tasemel usaldusväärsete metsaandmete saamiseks, need on aluseks riikliku metsapoliitika kujundamisel, samuti rahvusvahelises aruandluses. Nn. MAH põhineb aga lausmetsakorralduse e tavametsakorralduse andmetel, mis on mõeldud metsamajanduslike otsuste tegemiseks puistu või kinnistu tasemel. Kui SMI proovitükkidelt saadakse andmed otseste mõõtmiste tulemusel ja nende üldistamisel tekkiv suhteline viga Eesti metsa tagavara hindamisel on 3%, siis lausmetsakorralduses kasutatakse metsa silmamõõdulist hindamist, mille käigus tagavara leitakse kuni 20% veaga, see on enam kui suurusjärgu võrra suurem SMI- suhtelisest veast.

Ehk need meetodid on erinevad „tööriistad“, mis loodud erinevate eesmärkide täitmiseks. Kujundliku näitena saab ju ka kirvega naela seina löödud, aga selleks tööks mõeldud vasar on palju asjakohasem ja tõhusam tööriist. Ehkki parema puudumisel ajab naelutamise juures ka kirves asja ära, on see mõeldud hoopis teise töö tegemiseks. Ja nii saab muidugi ka lausmetsakorralduse andmete põhjal teatud hinnangu riigi metsaressursi kohta rehkendada, aga tulemuse kvaliteet vastab eespool kirjeldatud meetodi sisule.

Seega, SMI töötab hästi vaid suurte valimite puhul (riigi tasandil), aga väiksemas skaalas, näiteks kasvõi maakonna tasemel juba suure veaga. Ja teistpidi, tavametsakorraldus on hea vahend kinnistu või metskonna skaalal metsade kirjeldamiseks, aga neid tulemusi riigi tasemele üldistades saame koguhinnangu märkimisväärse veaga. Seda ühelt poolt seetõttu, et inventeerimine on silmamõõduline ja teisalt seetõttu, et metsaregistris olevad andmed ei kata kaugeltki kõiki metsi vaid see andmestik on lünklik, kuna metsaomanikul pole kohustust oma metsi regulaarselt inventeerida. Oluline osa metsaregistri andmetest, millel MAH-i hinnangud põhinevad, on aegunud st üle 10 a. vanad, osa veelgi vanemad.

Seda olukorda on lahendatud modelleerimisega, ehk läbi arvutuste on aegunud andmetega metsi virtuaalselt „kasvatatud“ tänapäevani. Iseenesest täiesti aktsepteeritav lähenemine, kuid küsimus on selles, kuidas neid andmeid kaasajastada ehk milliseid mudeleid kasutada või kuidas metsa kasvu matemaatiliselt simuleerida. Siit ka tõenäoliselt üks põhjuseid, miks metsade pindala on MAH ja SMI hinnangutes küll hästi kattuvad, kuid tagavara hinnang on MAH-is oluliselt (ca 100 miljoni tm võrra) SMI hinnangust väiksem. MAH-i koostajad ise väidavad, et vildakas on hoopis riiklik statistika. Samas, tahtmata lugejat koormata metsanduslike detailidega, pole MAH-is metsade tagavara kaasajastamiseks „kasvatud“ isegi mitte kõiki puudulike andmetega metsi, vaid osadele neist on rakendatud suvaliselt valitud konstantset täiuse väärtust, millest on tuletatud tagavara. Sisuliselt on valitud mingi keskmine hektaritagavara ja sellist lähenemist on peetud täpsemaks kui metsas reaalselt mõõdetud puude põhjal saadud hinnangut.

Metsanduslik modelleerimine vajab oskuslikku lähenemist, põhjalikke teadmisi metsa kasvu ning arengu seaduspärasustest ja asjatundlikul kasutamisel on see tõhus tööriist. Näiteks rakendasid EMÜ metsateadlased, nn Bioatlase koostamiseks kaugseire, SMI proovitükkide ja osaliselt ka metsaregistri kombineeritud andmestikku. Selles töös leitud Eesti metsade kogutagavara hinnang (ca 470 miljonit tm) oli heas kooskõlas riikliku metsastatistika (SMI) tulemustega.

Arvamuse küsimine. Soomes on endised metsandustööstused tänaseks ennast reorganiseerinud ja muutunud kaasaegseteks sünteetilise bioloogia tööstusteks, kes pakuvad maailmamajandusele kõrgelt väärtustatud tooteid. Annavad väga tõhusa panuse riigi SKT-sse ja kõrgestitasustatud tööhõivesse. Kas Eestisse mahuks päriselt ka üks kaasaegne puidukeemia tehas võibolla isegi kaks, ära. Täna oleme nagu arengumaa, kes varustab toorainega põhjamaade väärindustehaseid. Samas, kui keegi ettevõtja sellesuunaliselt mingit initsiatiivi üles näitab ei jõua nende looduskaitsjate kisa ära kuulata, kellega kooris kipuvad populismi kalduma ka poliitikud?

Te olete oma küsimuses selle probleemi olemuse hästi lahti seletanud. Tõesti, mehhaaniline puidu töötlemine st saeveskid ja vineeritööstused on Eestis maailma tipptase ja selles sektoris kvalitatiivselt enam palju arenguruumi ei ole. Puidu keemilise väärindamise potentsiaal on aga Eestis siiani praktiliselt kasutamata.

Aastatetagune EstFor-i projekt puidurafineerimistehase rajamiseks jooksis liiva, põhjustades lõhe nii ühiskonnas laiemalt kui ka teadlaste hulgas. On kahetsusväärne, et toona ei jõutud isegi uuringuteni ning täiesti mõistetamatul moel olid uuringute vastu ka mõned teadlased.

Loodetavasti läheb VKG ettevõtjatel Virumaal paremini ja Eestis tekib võimekus madala kvaliteediga puitu kohapeal väärindada, aidates sellega kaasa riigi majanduse edendamisele ning luues eeldused puidukeemia alaseks teadus- ja arendustööks. Tekiks stabiilne turg väheväärtuslikule puidule, mis soodustaks ka hooldusraiete senisest laiemat kasutamist ja seeläbi Eesti majandusmetsade kvaliteedi olulist paranemist. Ega Eestis raiutud puidust tselluloos või paber muidugi ka praegu tootmata ei jää, aga seda tehakse tõesti põhjamaades, sinna jääb ka tekkiv lisandväärtus ning maksutulu. Seni kuni Eestis puudub võimekus puitu kaasaegsel tasemel keemiliselt väärindada on paraku meie osaks olla tooraine eksportija e „puidusahvri rollis“, kust Põhjamaad võtavad siis kui neil parasjagu puitu vaja. Samas, suurepärane näide arengutest õiges suunas ja kaasaegsest innovatsioonist selles valdkonnas on Fibenoli katsetehas, kus kasutatav tehnoloogia õnnestub loodetavasti skaleerida ka suuremaks tootmisüksuseks ikkagi just Eestis.

Kas 10 miljonit tihumeetrit metsa raiuda aastas on Teie arvates vähe või palju?

Eks vähe või palju on samuti suhtelised mõisted, aastaid väldanud metsasõja vältel on arvamused „õige“ raiemahu osas kõikunud 5 ja 20 miljonit tihumeetri vahel. Raiemahu teema on saanud äärmiselt palju tähelepanu ning tõusnud erilisse staatusesse, justkui selle ühe „õige“ arvu kokku leppimine lahendaks kõik probleemid ja vastuolud metsanduses.

Aga sellist „õiget“ raiemahtu paraku ei eksisteeri, kuna erinevate huvirühmade vaated ja väärtushinnangud on niivõrd lahknevad.

See, palju aastas metsa raiuda saab või reaalselt raiutakse, sõltub ennekõike küpse metsa olemasolust. Ei hakka siinkohal kordama juba kulunud juttu meie metsade vanuselisest struktuurist ja selle kujunemise ajaloolistest põhjustest. Kuidas selle ressursiga ümber käia, kas jagada raievõimalused pikema perioodi kohta ühtlaselt või raiuda teatud perioodil rohkem ja hiljem vähem, on valikute küsimus.

Ei saa ära unustada, et ca 2/3 raiemahust tuleb erametsadest ja metsaomaniku raieotsused on enamasti majanduslikud, st need sõltuvad olukorrast puiduturul, kombineerituna teiste teguritega (raievõimalused, st ilm, külmunud maapind jne). Ja pole ka mingi uudis, et tulevikus raiemahud tänasega võrreldes vähenevad. Juba viis aastat tagasi prognoosis hea kolleeg Veiko Eltermann RMK metsade vanuselise jagunemise muutust erinevate puuliikide kaupa enam kui 100 aastat ette. Lisaks tuleb siinkohal arvestada, et tuleviku raievõimalusi vähendab oluliselt kaitstavate metsade pindala pidev suurenemine majandusmetsade arvelt.

Tegelikku raiemahtu tulevikus võivad oluliselt mõjutada ettenägematud sündmused. Näiteks võiks siinkohal tuua madalamad aastased raiemahud 2005-2009. a perioodil, mida vahel presenteeritakse kui „õigeid“. Neil aastatel vähenes raie majanduskriisi tõttu, kuna puidutööstus oli madalseisus ja vajadus puidu järele minimaalne.

Teiseks mõjutas toona kogu Euroopa puiduturgu drastiliselt 2005. a ulatuslik tormikahjustus, mille tulemusel hävis Rootsis ca 70 milj tm metsa, tuues turule ootamatult tohutu koguse väga odavat puitu ja samal ajal viies Eestist olulise osa metsamasinatest tööle Rootsi, vähendades siinseid raievõimalusi. Ehk selle perioodi madal raiemaht ei olnud mitte kuidagi poliitikatega kujundatud vaid objektiivsete, meist sõltumatute asjaolude kokkulangemise tulemus.

Kas Eesti metsandus on jätkusuutlik või oleme kollapsi äärel, nagu mõned arvajad väidavad?

Metsa- ja puidusektor on Eesti majanduse üks tugisammastest ja praeguses majanduslikus madalseisus on ka selles valdkonnas keerulised ajad. Kuid arvestades lähituleviku suundumusi sh nn rohemajandust ning orienteerumist ennekõike taastuvatele ressurssidele fossiilsete asemel, siis on metsanduse ja puidu tähtsust tulevikumajanduses raske üle hinnata. On ju puit kiiresti taastuv ja süsinikuneutraalne tooraine, mida saab väärindada läbi mitmeastmelise väärtusahela, ehk puit on tulevikumaterjal ja metsakasvatusel on määrav roll tulevikumetsade kasvatamisel ja kujundamisel.

Kui üldse, siis on selliseid valdkondi väga vähe, kus tänased otsused omavad suurt mõju nii kauges tulevikus nagu seda metsanduse puhul, mis paneb tänastele metsakasvatajatele ning metsapoliitika kujundajatele muidugi äärmiselt suure vastutuse. Vaatamata ühiskonnas maad võtnud hoiakutele on metsanduses tegutsevad inimesed siiani suutnud järgida metsanduslikke väärtushinnanguid ja põhimõtteid. Optimismi tuleviku vaates sisendab enam kui 100 aastase pikkuse ajalooga akadeemilise metsandusliku kõrghariduse ja metsateaduse hea tase, mis on aluseks teadmispõhise metsanduse arengule.

---

[i] SA Jaan Tõnissoni Postimehe Fondi koduleht (https://postimehefond.ee/uudised/homme-15-septembril-esitletakse-eesti-metsade-alternatiivse-hindamise-tulemusi-mis-on-joudnud-raamatukaante-vahele) 17.10.2023.