On täiesti selge, et merekaableid ei ole võimalik ja mõistlik pidevalt täies ulatuses valvata – nii nagu ei valva meil iga maja juures pidevalt tuletõrjeauto kartuses, et „äkki läheb põlema“. Küll aga saab väga kiiresti reageerida, et sündmuskoht tuvastada ja rikkuja tabada, see tähendab aga väga täpseid käsuahelaid ja õlitatult toimivat kommunikatsiooni.

See tähendab ka väga tihedat kommunikatsiooni avalikkusega. Balticconnectori rikke puhul anti küll juba juhtunu järgsel hommikul teada surve langusest torus, ent ametnikud ei teadnud veel kaks ööpäeva pärast juhtunut näiteks seda, kus toru purunes. Mis puutub Eesti ja Soome vahelist sidekaablit, siis pole selle omanik Elisa siiamaani Eestis pidanud vajalikuks ühtegi avalikku teadet teha (teatas hoopis konkurent Telia, ent nende kaablitega on kõik hästi).

Mis saab aga perioodil, kui side on veel täielikult katkestatud, seda uurisime majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt (MKM).

Täna on Eestil välisühendused Soome, Rootsi ja Lätti. Kokku on ühendusi 9, millest 5 merekaablit Soome, 2 merekaablit Rootsi, 2 maakaablit Lätti ja sealt edasi Saksamaale. Venemaa suunas põhimõtteliselt on sidekaablid, aga neid ei kasutata.