Annika Tilga: homne mina on mu suurim inspiratsioon

Teadusvõistluse „Rakett69“ 13. hooaja parima tüdruku tiitli pälvinud ning kokkuvõttes suurepärase 3. koha saavutanud Annika Tilga õpib Tartu Ülikoolis ning õpetab ka ise põhikoolis loodus- ja reaalaineid. Nutikas neiu leiab, et on oluline inspireerida järgmisi noori teadusesesse uskuma ja veel rohkem endasse uskuma.

Annika, kui mõtled tagasi oma Rakett69 hooajale, siis mis esimesena meenub?

Kui mõtlen tagasi oma hooajale, siis meenub selline üldine hea tunne, et ma selle ette võtsin, ära tegin ja nii hästi läks. Aga täpsemalt meenutades tulevad meelde kõik need duellid, kindlasti ka teadusteatriks valmistumine, samuti kõik toredad uued võimalused, mille osaks olen tänu sellele lennule saanud.

Kõige tugevam mälestus seostub sellega, et mul on nii hea meel, et ma julgesin kandideerida ja päriselt selle ette võtsin, kuna see tõesti on andnud mulle nii palju võimalusi ja loomulikult täitsin pisikese Annika unistuse.

Kui suur „Rakett69“ fänn olid enne oma hooaega?

Ma ootasin iga hooaega elevusega ja vaatasime saateid perega koos. See oli täiesti püha aeg õhtul. Seega võib öelda, et olin päris suur fänn, eriti põhikoolis, mil tekkisid omad lemmikud ja eeskujud, kellele kaasa elada. Telekat vaadates tekkisid ka esimesed ideed, et kunagi tahan mina samamoodi kellelegi eeskuju olla.

Kas mäletad, kui kaua Sa saatesse tulekut plaanisid ja mis Sind kandideerima pani?

Ma planeerisin saatesse tulekut põhikoolist saati, kui nägin saadet esimest korda telekast. Teadsin juba 4.-5. klassis, et ma tahan tulla Rakett69 võistlusele ja kõiki neid ülesandeid lahendada. Ekraani tagant vaadates tundus kõik nii lihtne, mu peas olid ainult küsimused, et miks nad seda silda või torni nii ei tee, mina teeksin küll teisiti (enda arvates paremini). Nii et tundus ainult loogiline, et pean ka saatesse minema.

Väga inspireeriv oli näha saates osalevaid noori, leida endale eeskujud. See oli selline üks koht, kus tark ja asjalik olemine tundus hea asi, mitte ei jäetud sind seetõttu mängust kõrvale.

Samas gümnaasiumis ei tundunud see üldse enam nii lahe, siis olid juba teised eesmärgid ning koolis sellest ka nii palju ei räägitud. Aga sõbrad väga soovitasid mul minna, ütlesid, et ma sobiksin sinna nii hästi ning mis ikka juhtuda saab, parimal juhul saad edasi ja halvimal ei saa. Õnneks ma panin ennast kirja.

Milliste ootustega teadusvõistlusele tulid?

Mu esimene eesmärk oli saatesse saada ja mitte esimesena välja kukkuda. Ilmselgelt see polnud liiga suurte plaanidega eesmärk, aga see oli lihtsalt see, mis mul pähe tuli. Sealt edasi hakkasin unistama teadusteatrivoorust, sest mulle on alati väga esineda meeldinud. Teistele teaduse selgitamine ei pea olema midagi ulmelist, vaid võib olla midagi arusaadavat ja loogilist.

Miks Sinu arvates selline võistlus oluline on?

See annab kõigile midagi, aga (noorema) minu jaoks peamiselt seda, et tarkus, teadmised ning see, et mulle meeldis koolis käia, on tore ja lahe. Kui mulle meeldib küsida „miks“ ja ma tahan teada, kuidas maailm toimib, mida kõike on avastada ja näha, siis see on päriselt lahe ja teistest eristuda on okei.

Mis võtetel kõige enam üllatas?

Üllatas kui palju on lihtsalt ootamise ja olemise aega. Aga veel enam see, kui kiiresti ülesannete lahendamiseks antud aeg kulub: alles anti töökäsk ja vahendid ning juba on kellelgi vastus ka, ...ning miks see pole meie tiim.

Kas ülesannete lahendamine pinge all oli lihtsam või keerulisem, kui arvasid?

Umbes sama lihtne/keeruline, kuna mul polnud kandideerides või lihtsalt saadet vaadates sellist hirmu, et see oleks keeruline või midagi jubedat. Tegelikkuses natuke oli ikka pingeline, aga see oli peamiselt ootamise ajal. Kohe kui kaamerad lähevad tööle, läheb nende olemasolu ka meelest ja loeb vaid su ees olev ülesanne.

Kui pidin juba üksi ülesandeid lahendama ning rohkem kaamerale ehk televaatajale rääkima, mis ma mõtlen ning mis toimub, siis oli alguses võõras. Pinge oli küll täiesti alles, kui pidin esimeses duellis raketti voltima ning oli tunne, et kaamerad on mu värisevatele kätele liiga lähedal ning kas tõesti mu suurim hirm saab teoks ja ma lähen esimesena koju.

Millise ülesande lahendamise üle Sa ise kõige uhkem olid?

Keemiasaate teise ülesande lahendamine ehk viimane tiimisaade. Tegin põhimõtteliselt kolme inimese tööd üksinda, segud ja lahused üksteise järel, sada asja mida teha ja täpsed juhised, mida järgida. Ning kõige selle kiuste ma võitsin!

Esimene duell ka, kuna see oli mu üks suurimaid hirme, et lähen esimesena koju, aga ma suutsin pinge all keskenduda, süstemaatiliselt ülesandele läheneda ning läks hästi.

Kas midagi jäi oma hooajast ka kripeldama, mida nüüd teeksid kindlasti teistmoodi?

Proovi, proovi ja veelkord proovi rohkem, äkki on õige. Mitmes situatsioonis oleksin ma võinud vastust varem pakkuda. Samuti tuli välja, et kahes spetsiifilises situatsioonis oleks kiirete jalgade ja jooksmisega ülesande võitja võibolla just mina olnud, seega vahepeal harva tark tormab.

Aga tegelikult ei jää ma midagi kahetsema, nii pidi minema ja kes teab, oleks esimene saade kuidagi teisiti läinud, võibolla oleksin juba kõvasti varem koju läinud, seega kõik pidi nii minema nagu ta läks.

Millega Sa praegu peamiselt tegeled?

Igapäevaselt keskendun eelkõige ülikoolile, aga käin kooli kõrvalt ka tööl. Kuna Eestis ja maailmas laiemalt on suur puudus õpetajatest, eriti matemaatikas ja loodusainetes, siis leidsin endale väljundi ning töötan hetkel põhikoolis poole kohaga loodus- ja reaalainete õpetajana.

Loomulikult pole mu elust kadunud rahvatantsutrennid ja reisimine, võtsin suvest viimast ja käisin Euroopat avastamas.

Kas ja mida saates osalemine Sinu jaoks muutis?

See avas mulle palju uksi, näiteks kutsuti mind LHV panka praktikale ning sain suvel nende turundusosakonnas näha, kuidas ühe panga turundus toimib. On tulnud ka erinevaid esinemispakkumisi, nii teadusteatri suunaga kui ka inspiratsioonikõnelejana, mis on olnud ülipõnev ja mul on selle üle olnud väga hea meel.

Samuti on see hästi tore ja motiveeriv, kui tuttavad või ka võõrad julgevad öelda, et kuule, ma nägin sind seal saates ja sa olid nii lahe, see tõesti on nii eriline minu jaoks.

Kuidas sinu arvates tüdrukuid rohkem teadus- ja tehnoloogiamaailma võiks suunata?

Mulle väga meeldib see, mis näiteks HK Unicorn Squad teeb erinevates kohtades üle Eesti, aga tahaksin, et iga lapsevanem, õpetaja, treener jne julgustaks tüdrukuid kõike proovima ning endasse uskuma: pole vaja olla täiuslik ning eksimine on loomulik osa õppimisest. Neid võiks julgustada koos poistega robootikaringi minema, isegi kui see tundub alguses hirmus.

Samuti võiks julgustada rohkem tüdrukute omavahelist sallimist ja kõigiga arvestamist, tüdrukud võivad samuti olla õelad ja vastikud, seega ole lahke, kuid ära lase endast üle sõita. Tahaksin näha ka rohkem inspireerivaid õpetajaid, kes päriselt igapäevaselt teevad selle enda missiooniks, et just loodus- ja reaalainetes anda kõigile võrdsed võimalused.

Millist karjääri endale plaanid ja mida selleni jõudmiseks teed?

Mulle meeldib üks Oscar Wilde’i tsitaat, et kui sa tead täpselt, kelleks sa saada tahad, siis sa õpid selle ameti selgeks, saad kellekski ja see on su karistus, aga kui sa ei tea, kes sinust saab, siis sa võid saada kelleks iganes, iga päev end uuesti leida ja leiutada, oled pidevas liikumises ja see on su kingitus. Ehk ma ei ürita ennast liiga kindlalt defineerida läbi oma karjääri, tegelen hetkel õppimise ja tööga ning võtan uued väljakutsed alati vastu. Eks näis, kuhu elu mind viib kõigi nende valikutega.

Kes on Su suurimad eeskujud?

Mul pole olnud kunagi kindlaid eeskujusid, olen võtnud natuke siit ja natuke sealt. Kui ma nooremana „Rakett69“ saadet vaatasin, siis jäid sealt silma erinevad osalejad. Peamiselt lähtun sellest, et homne mina on mu suurim inspiratsioon, kõik kelleks ma võin saada, eeskuju ja elu, mis ma tahan endale luua, ja suurim motiveerija on eilne mina, pisike Annika, kelle unistusi ma täidan ning keda ma ei taha alt vedada.

Milliseid nõuandeid annaksid jaanuaris võistlustulle astuvatele 14. hooaja raketlastele?

Esiteks, kui sa juba kandideerisid, siis pool võitu on käes, nüüd pea vastu ja isegi kui kukud esimesena välja, siis see on ka okei. Teiseks, valesid vastuseid pole või siis neid on väga vähe, seega tee suu lahti ja räägi. Kolmandaks, teadusteatris mõtle, mõtle veel, siis mõtle üle ja siis proovi uuesti ning tee kõige lahedam show (koos teadusega) mis võimalik. Ning lõpuks: võitle ja anna endast kõik, keskendu ülesandele, masin peab töötama ning aeg loeb, tee nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Peamine, inspireeri järgmisi noori teadusesesse uskuma ja veel rohkem endasse uskuma.

Saatesarja „Rakett69“ rahastab Eesti Teadusagentuur Euroopa Liidu toel.