Testimiseks kasutati Auve Techi isejuhtivat elektribussi, millele paigaldati tavaliste liitiumioonakude asemel Skeletoni superkondensaatorid. Nende kahe energiasalvestustehnoloogia peamised erinevused seisnevad võimsuses ja energiatiheduses.

Katuslaadimisega laadimisjaamas ja sõidukis oli kummaski 16 superkondensaatorite moodulit. Automaatne juhtmeta katuslaadimine pantograafsüsteemi abil võimaldas laadimisvõimsust 600 kW. Laadimisjaam ise tarbib elektrivõrgust ainult 15 kW elektrit ja selle akud saavad täis 7 minutiga.

Ehk siis lühidalt: laadimisjaama superkondensaatorid laevad end elektrivõrgust võimusel 15kW täis 7 minutiga ja siis annavad kogu selle energia mõne sekundi jooksul üle sõidukis asuvatele superkondensaatoritele ning selle ühe täislaadimisega sõidab masin 8 klimeetrit.

„Kõrgvõimsusega elektrisalvestitega saab autonoomne väikebuss laetud selle aja jooksul, kui reisijad peatuses väljuvad ja sisenevad. Linnakeskkonnas piisaks mõnest kiirlaadimisjaamast, et autonoomne buss saaks katkematult reisijaid teenindada,“ võttis katsetused kokku Skeletoni inseneeriajuht Ardo Kõiv.

Kõivu sõnul tehnoloogia arendus jätkub. „Projektisõiduk läbis ühe laadimisega üle 8 km. Simulatsioonid näitasid, et asendades superkondensaatorid oma uue põlvkonna superakudega, suudaksime sõiduulatust kümnekordistada.“

Superkondensaatorid laevad end täiesti täis 7 minutiga.

Linnatranspordi katuslaadimist kasutatakse juba aastaid näiteks Oslos.

Bussi laadimine ühes Oslo ühistranspordi lõpp-peatustest täna hommikul

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena