„Need kurnavad meie õhutõrje välja.“ Iraani kamikaze-droonid põhjustavad Ukrainale suurt peavalu. Kuidas nendega võidelda?

Iraanis toodetud kamikaze-droonid, mida Venemaa Ukrainas laialdaselt kasutab, on osutunud väga tõhusaks relvaks. Geran ehk kurereha, nagu Venemaal kutsutakse Iraani droone, on tõhususe, tehnoloogilise lihtsuse ja soodsa hinna väga õnnestunud kombinatsioon, mis on kurnamissõjas iga relva puhul väga oluliseks muutunud.

Ukraina õhutõrjel on nendega suuri probleeme, sest Ukraina õhutõrjesüsteem oli mõeldud pigem lennukite ja tiibrakettide kui odavate droonide tõrjumiseks. Shahedidega võideldes on Ukraina kulutanud ära palju kalleid lääne ja nõukogude päritolu õhutõrjerakette ning see ongi venelaste strateegia olukorras, kus neil endil valitseb defitsiit kallitest ballistilistest rakettidest ja tiibrakettidest, nagu Iskander, Oniks ja Kalibr. Iraani Shahedidega rünnatakse eranditult tsiviilobjekte, katse rakendada neid sõjaliste objektide ja sõjatehnika vastu osutus 2022. aasta sügisel edutuks.

Vene kamikaze-droonid Geran-1 ja Geran-2 pole midagi muud kui Iraanist ostetud droonid Shahed-131 ja Shahed-136. Esimene on veidi väiksem, kannab umbes 18 kilogrammi lõhkeainet, teine ​​on suurem ja selle lõhkepea kaalub 40–50 kilogrammi. Need on varustatud Hiinas toodetud mootoritega ja iseloomuliku müra tõttu hüütakse neid mopeedideks. Droonide lennuulatuse üle arutletakse palju, kuid Shahed-136 arvatakse olevat võimeline lendama üle 1000 kilomeetri.

Mõlemad droonid on varustatud inertsiaalse juhtimissüsteemiga, mis ei sõltu välistest teguritest. Lihtsamalt öeldes: need töötavad autopiloodil. Lisaks on neil ka satelliitnavigatsioonisüsteem, mida on muudetud nii, et need lendaksid enam-vähem sihtmärgini ka olukorras, kui töötab elektrooniline segaja. Droonid on deltakujulised ja valmistatud terasraamile kinnitatud plastist. See ja nende väiksus muudavad need radarile vähemärgatavaks.

Iraanis toodetud kamikaze-droonide edu saladus pole niivõrd nende lõhkepea võimsus, mis on suhteliselt väike. Ega ka täpsus: need lendavad sihtmärgini etteantud koordinaatide järgi ja segamise korral väheneb nende täpsus märgatavalt. Nende põhieelised on madal hind ja lihtsus. Sellest lähtuvalt saab neid korraga sihtmärgi peale saata suurel hulgal, lootes, et paar jõuab ikkagi pärale. Teine pluss on nende vähene märgatavus. Shahed lastakse välja konteinerist, mille saab maskeerida harilikuks veokiks. Start toimub raketi abil, mis töötab lühikest aega. See tähendab, et nende startimist on väga raske tuvastada. Kuna need droonid kasutavad väikeseid bensiinimootoreid, ei ole need infrapunaseadmetega kuigi hästi nähtavad, mistõttu on neid raske soojust otsivate rakettidega tabada. Näiteks õlalt lastavad Stingerid jäävad nendega hätta. Nende väiksus tähendab, et neid droone ei ole radari abil väga lihtne tuvastada – eriti kui need liiguvad madalalt.

Selle relva puudused tulenevad selle eelistest. Ja selle põhieelised on odavus ning lihtsus. Shahedid kasutavad taskukohast tsiviilelektroonikat, mis pole kaitstud elektrooniliste süsteemide mõjude eest. Shahedid lendavad mööda varem sisestatud marsruuti. Vene Geranidel kaameraid pole, kuid mõnedel Iraani enda Shahedi variantidel on need ühes võimalusega manööverdada. Kui Geranidel oleksid videokaamera ja operaatoriga suhtlemiseks mõeldud sidekanal, siis suudaksid need paremini manööverdada, kuid sõltuksid kanalist, mida saab segada. Kuna sellised droonid lendavad mööda kindlat marsruuti, on nende sihtmärki lihtsam ennustada. Lisaks teevad need droonid üsna valju müra, mis tõmbab tähelepanu ja paljastab need. Need pole ka väga vastupidavad ning neid saab isegi automaaditulega kahjustada ja alla tulistada.

Forte vestles Shahedide tugevustest ja nõrkadest külgedest Ukraina lennueksperdi Valeri Romanenkoga.

Seda relva ei tohi alahinnata, see on ideaalne relv terroristidele ja geniaalne leiutis. Shahedid põhinevad Iisraeli pikamaa kamikaze-droonidel, kuid Iisraeli analoogsed relvad on väga kallid ja neid ei saa parvedena välja lasta. Iraan tegi nende põhjal relva, mida saab suurel hulgal välja lasta. Ühe veoauto pealt saab välja lasta viis Shahedi, neid saab välja tulistada ka laevadelt, millel on stardiseadmed saja Shahedi jaoks ja mis on automaatlaadimisega. Iraan saab selliste laevade abil ükskõik millise ranniku lähedal asuva linna minutite jooksul Shahedidega üle külvata, laev peab tulema neile lähemale kui 500 km. Shahedi enda lennukaugus on üle 1000 km. Kui Iraan tahab teiste riikide pihta lööke anda, siis Shahedid on selleks kõige sobivamad relvad.

Praegused Shahedid ei kanna üle 50 kg lõhkepead, mida on palju vähem kui rakettidel. Aga iraanlased arendavad praegu kamikaze-droone Arash, mis ise lendab alguses vastase radarite peale ja hävitab õhukaitse ning seejärel saab hakata samade droonidega juba teisi objekte hävitama. Arashidel on suurem lõhkepea ja need lendavad kuni 1700 km kaugusele.

Shahedid on ohtlikud kahel põhjusel. Esiteks antakse nendega väga hävitavaid lööke meie taristu pihta. Selleks et väike elektrijaam või alajaam rivist välja viia, piisab Shahed-136 lõhkepeast täielikult. Teine probleem on selles, et nende löökidega on Ukraina sunnitud ära kulutama kallid õhutõrjeraketid. Nende peale kulutati ära väga palju nõukogude rakette, mida Ukraina ise ei tooda, nagu S-300 ja Buk. Need raketid maksavad mitu korda rohkem kui Shahed, mille hävitamiseks neid kasutatakse. Shahedid kurnavad välja meie õhutõrje, nende peale kuluvad ära raketid, mida läheks vaja venelaste lennukite ja rakettide hävitamiseks.

Shahed on vahend, millega saab minimaalsete kuludega hoida pinges nii tsiviilelanikkonda kui ka vastase õhutõrjet. Sõjaliste objektide vastu ei kasutata neid üldse. See on puhas terrorirelv!

Jah. Vahel need täidavad sama funktsiooni kui tiibraketid, vahel mitte. Suure objekti hävitamiseks on neil siiski liiga väike lõhkepea. Nende hävitamiseks läheb endiselt tarvis tiibrakette. Aga selleks et lüüa alajaam rivist või tabada mõnda hoonet, sobivad need suurepäraselt.

Praeguseks on meie õhutõrjujad õppinud varakult kiiruse põhjal Shahede ja rakette eristama. Selle tõttu enam venelased neid päeval ei kasuta. Meil on suur hulk mobiilseid gruppe raskekuulipildujate ja automaatkahuritega, mis tegutsevad Shahedide eeldataval liikumisteekonnal. Nende vastu on väga efektiivsed ka näiteks sakslaste õhutõrjetankid Gepard ja ameeriklaste antud õhutõrjekompleksid Avenger. Ära kuluvad ka näiteks ameeriklaste vanad keskmaa õhutõrjeraketid Hawk, mille jaoks on tohutu raketivaru. Venelastel ei ole nii palju Shahede kui, on ameeriklastel Hawke! Iris-T SLM-i ja NASAMS-i komplekside raketid on aga liiga kallid, et neid Shahedidele raisata. See on nagu kahurist varblaseid tulistada!

Ideaalne oleks hävitada tehased, mis neid toodavad. Kuid kahjuks meie ei saa neid kätte, need on liiga kaugel. Venelased tegid nende tehase Tatarstani Jelabuga linna, seal on majanduse vabatsoon Alabuga. Kui oleks võimalik see tehas ära hävitada ja piirata Iraani juurdepääsu elektroonikale, siis saaks sellest ohust lahti. Aga kõik muu on praegu üksnes tagajärgedega võitlemine.

Kahtlemata! Septembris lendas Ukraina pihta umbes 350 Shahedi, aga venelased ootavad meelega kütteperioodi, et nendega energiataristule lööke anda. Iraani enda varud on juba kahanenud ja nad ei saa neid enam suurel hulgal Venemaale anda, aga paraku hakkas Venemaal tööle tehas, mis neid toodab. Nii et probleem kasvab.

Ehkki venelaste raketirünnakud on harvaks jäänud, ründavad nad Shahedidega edasi. Ning Ukraina õhutõrje on ka edaspidi sunnitud nende pihta laskemoona kulutama. Hiljuti lendas meie Kiievi majast suure müraga üle Shahed, mis oli raketiga pihta saanud, ja kukkus tänavale.

Shahedid teevad väga kõva lärmi, kui need majast üle lendavad. Neile pannakse ilma summutiteta mootorid, et võimsust kaotsi ei läheks ja selle pärast on need väga lärmakad.