Richard Branson: kui ma oma elus midagi kahetsen, siis selle lennu hilinemist

Maailma ühe tuntuma ettevõtja ja filantroobi Sir Richard Bransoni (73) sõnul kahetseb ta oma seni elatud elus kõige enam 2003. aasta alguses toimunud sündmusi, mil tal oli võimalus ära hoida Iraagi sõja puhkemine, ent sellest jäi puudu vaid ühe lennuki liighiline lend.

„Mõtlesin vahetult enne Iraagi sõda, et selle puhkemist peab olema kuidagi võimalik peatada – et sellest ei saaks järjekordne ebaõiglane sõda. Sellel polnud mingit õigustust, mitte mingisuguseid massihävitusrelvi ei olnud,“ meenutas Richard Branson eile pärastlõunal Oslo ärifoorumi (Oslo Business Forum) laval.

Ent kuidas sõja puhkemist ära hoida? Bransoni sõnul tekkis toona idee, et mis oleks, kui proovida mõjutada Saddam Husseini [Iraagi tolleaegne juht – toim] tagasi astuma ja Liibüasse elama siirduma ning võtta sellega läänelt vabandus Iraaki sissetungimisele. Seda plaani ellu viima asutigi.

„Kuna ma tundsin Jordaania kuningat, siis palusin tal võtta ühendust Saddam Husseiniga. Ning Saddam Hussein ütles: „Jah, põhimõtteliselt oleksin nõus tagasi astuma, aga ma tahan, et Iraaki tuleksid kaks isikut, et saaksin püsti peaga lahkuda.“,“ kirjeldas Branson toonaseid sündmusi.

Nelson Mandela oligi nõus minema, kuid ta tahtis, et Kofi Annan, kes oli toonane ÜRO peasekretär, läheks temaga kaasa. Ka Kofi Annan oli nõus minema.

„Saatsimegi lennuki Lõuna-Aafrikasse. Ent samal päeval algas pommitamine ja seda kohtumist ei toimunudki. Ja kui ma elus midagi kahetsen, siis see on minu suurim kahetsus: et see lennuk 24 tundi varem kohale ei jõudnud,“ sõnas Branson.

* Iraagi sõda algas 19. märtsil 2003, mil USA, UK ja Austraalia oma väed riiki viisid, juba 9. aprilliks oli Bagdad vallutatud. Saddam Hussein poodi üles 30. detsembril 2006. Sõjas hukkus 100 000 iraaklast, 2304 USA ja sadu teiste riikide sõjaväelasi (sh kaks eestlast).

Ärimees rääkis, et reisib tõesti väga palju ja näeb seetõttu maailmas toimuvaid asju üsna selgelt ja arvab, et näeb neile ka vastuseid. „Ja kui tunnete, et näete vastuseid, ei saa te oma elu raisata ilma, et te ei püüaks nendega tegeleda.“

Branson rääkis, et lahkus düsleksia tõttu koolist 15-aastaselt ja ei astunud kunagi ülikooli. Nii näeb ta oma elu siiani kui ühte pikka ülikooliõpingut.

„Mulle meeldib õppida kõike, mis maailmas toimub. Olgu isegi seda, kuidas saab olla nii, et end kaasaegseks riigiks nimetav Singapur ikka veel inimesi väikestegi narkokuritegude eest hukkab? Või kuidas saab Uganda inimesi eluks ajaks luku taha panna või sünnipärase homoseksuaalse eest. Kuidas saab Ameerika - või tegelikult enamik riike - ikka veel käsitleda narkootikume pigem kriminaalse kui terviseprobleemina ja selle asemel, et aidata inimesi, kellel on uimastiprobleemid, neid luku taha panna,“ rääkis Branson.

Ettevõtja tõdes, et paljud tema ideed on tulenenud lihtsalt frustratsioonist. Nii sai alguse ka tema lennuettevõte Virgin Atlantic – ta oli selle sünni eel väga pettunud, et pidi sõltuma kellelegi teisele kuuluvast lennufirmast, kui üritas kohtuda Briti Neitsisaartel (British Virgin Islands) viibiva tüdruksõbraga.

„Kui lõpuks ma sinna jõudsin, helistasin Boeingule ja küsisin, kas teil on müüa kasutatud 747-sid? Jah, see oli sõna otseses mõttes isiklikust pettumusest asutatud lennufirma. Ja ma arvan, et kui inimesed hoiavad oma silmad lahti, näevad nad olukordi, kus saaks midagi paremini teha. Ja siis, härrased ja daamid, tehkegi seda paremini,“ sõnas ta.

Ärimees märkis, et Virgin Atlanticut asutades oleks ta tegelikult äärepealt seadnud väga suurde ohtu oma sel ajal juba eduka plaadifirma, ent õnneks sõlmis ta kokkuleppe lennuki tagastamise kohta aasta hiljem juhuks, kui äri käima ei lähe.

Richard Branson ei väsinud kordamast, kuidas ta armastab elu – iga minutit sellest. „Teate, meil on elamiseks see erakordselt ilus maailm,“ sõnas ta. Kõige eredamalt koges ta seda oma kosmoselennu ajal, mil ta tabas end mõttelt, et see maailm on sedavõrd väärtuslik, et teeb kõik endast oleneva, et näha, mida suudab teha selles esinevate probleemide lahendamiseks.