Sajandeid on leiutajat, teadlast ja kunstnikku Leonardo da Vincit ülistatud tema täpsete ning proportsionaalsete jooniste eest. Ta mõistis gravitatsiooni ja kiirenduse seost sajand enne Newtonit ning tema tööd oli tulevikuperspektiivi ja geomeetria seisukohalt lihtsalt geniaalsed. Kuid vähemalt üks reeglitest, mille da Vinci puude kasvu selgitamiseks sõnastas, ei vasta tegelikkusele. PNAS-is avaldatud uus uuring lükkab selle ümber.
Oma märkmikutesse puid visandades oletas da Vinci, et puuoksa või puutüve paksus võrdub kõigi sellest välja kasvavate okste paksuse summaga. Teadlased on sellest ajast alates da Vinci teooriat aktsepteerinud, kuid kahe teadlase uue uuringu kohaselt see suhe ei kehti.
Da Vinci vaatas puude välimist osa ja ei uurinud nende sisemust, kus vesi puude sees olevatesse kanalitesse imendub. Nende kanalite maht ülejäänud puuga võrreldes on see, mis uurimuse autoreid enim huvitas. Nad tahtsid veenduda, et puude kasvumustrid on õiges proportsioonis ja paremini mõista puude vastuvõtlikkust põuale ning panust süsiniku sidumisse. Puude sisemise struktuuri puhul usuvad teadlased, et puu-sisesed veekanalid ei saa järgida da Vinci reeglis kehtestatud seost: kanalite läbimõõt kitseneb puu ülemisse ossa liikudes vedeliku mehaanika tõttu. Teadlaste tähelepanek on, et kui veekanalid laienevad, siis oksad hõrenevad puulatvade suunas, et säilitada jõudu, et tüve sisse vett tõmmata.
