Inimesed kirjutasid ja joonistasid juba vähemalt 30 000 aastat tagasi. Enamik klassikalisi kirjutamismeetodeid hõlmavad sama põhilist lähenemist, mille puhul kas lõigatakse materjali sisse joon või kantakse sellele tint.
Ajakirjas Small avaldatud artikli autorite sõnul Tahkel substraadil aitavad tugevad molekulidevahelised jõud kirjutatud joonistel oma kuju hoida, kuid see ei kehti vedelate pindade puhul.
Veele kirjutamise meetod peab olema piisavalt tugev, et joonistused ei hajuks, ja vajab väga pisikest „pliiatsit“, mis ei tekitaks vedelikukeskkonnas liikudes palju turbulentsi. Mida väiksem on läbi vedeliku liikuv objekt, seda vähem keeriseid ta tekitab.
„Täielikult rekonfigureeritavate joonte kirjutamiseks vedelikku mikroskaalal on vaja veealuse tindi ladestamisest või joonte graveerimisest põhimõtteliselt erinevat lähenemist ja uut tüüpi mikropliiatsit,“ kirjutasid autorid.
Kaasautori Thomas Palbergi sõnul tuleb tint panna otse vette ja kasutada tindipliiatsina ioonivahetusmaterjalist valmistatud mikrohelmeid, mille läbimõõt on 20 kuni 50 mikromeetrit. Osake „kirjutab“, muutes vee kohalikku pH-väärtust, meelitades tindiosakesi nendesse piirkondadesse.
Vees on võimalik kirjutada, kallutades veevanni nii, et osake liigub trajektooril, mis joonistab välja mis tahes tähemärke. Seejärel kogunevad tindiosakesed mööda seda trajektoori.
„Esimeste katsete ajal liigutasime veevanni käsitsi, kuid nüüdseks oleme konstrueerinud programmeeritava liikuri,“ ütles Palberg. „Veevannis, mis ei ole suurem kui üheeurone münt, suutsime toota lihtsa majasarnase mustri 18-punktilise „I“ tähe suuruses, mida seejärel vaatasime mikroskoobi all,“ lisas ta.
Palberg rõhutas, et see töö on eelkõige põhimõtteline tõestus ja nende uuringud on veel üsna esialgsed. Kuid töörühm arvab, et nende meetod peaks olema võimeline reprodutseerima mis tahes kirjatüüpi, mis kasutab pidevaid jooni.
