Teadlased leidsid, et kilpkonnakilpe saab kasutada radioaktiivse saaste uurimiseks. Nad avastasid, et kilpide eri kihte saab kasutada tuumalagunemise perioodide ajamärgistamiseks, nii nagu puude aastarõngad võivad anda vihjeid varasemate temperatuuride kohta. Uuringut refereeris The Guardian.
Teadusajakirjas PNAS Nexus avaldatud uurimuses kirjeldatakse, kuidas uraan koguneb Chelodininae alamsugukonna kilpkonna kilpidesse. Teadlased keskendusid kilpkonnadele piirkondadest, kus on täheldatud tuumasaastet, ja mõõtsid uraani kogust, mis leidus scutellum'is, kilbi väliskestas, mis tavaliselt koosneb keratiinist. Iga selle kihistus vastab kilpkonna ühele eluaastale ja võib meile rääkida kilpkonna elukeskkonnas toimunust. Need võeti loodusloolistest kogudest. Üks neist oli pärit Enewetaki atollilt ja leitud 1978. aastal. Vaikses ookeanis asuv Enewetaki atoll ja selle naaber Bikini atoll on olnud 67 tuumakatsetuse paigaks, neist 43 korraldati Enewetakis. Kuigi kilpkonn ise ei olnud katse ajal tõenäoliselt elus, leidsid teadlased kilbist uraanisaastet isegi 20 aastat pärast katsetusi.
Teadlased uurisid ka USA Tennessee osariigist Oak Ridge'ist pärit kilpkonna. Oak Ridge'is asub tuumarajatis, mis on uraani tootnud ja töödelnud alates 1943. aastast. Sealne kilpkonn püüti kinni 1962. aastal ja tema kilp sisaldab bioakumuleeruvaid radionukliide ehk radioaktiivseid materjale, mis on pärit uraanijäätmetest.
Teadlased suutsid kilpide puhul määrata uraani isotoopkoostise. Uuring toetab ideed, et need loomad on võimelised bioakumuleeruma inimeste loodud või keskkonnast pärit radionukliide. Samuti toetab see ideed, et kilpkonnad, kes elavad enamasti pikka aega (mõne liigi puhul kuni 150 aastat), suudavad radioaktiivsete ainetega inimtegevuse kohta teavet pika aja vältel salvestada. „Ootame, et ajaloo vältel kogutud ja kaasaegsete proovide analüüside kombineerimine suurendab oluliselt meie keskkonnaseire võimalusi,“ märgitakse uuringus.
