Mikroplastid on mittelahustuvad plastitükid, mis on väiksemad kui 5 mm. Need satuvad keskkonda plastireostuse tagajärjel ning nende lagunemiseks kulub sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Mikroplasti allikad on kõik tooted, mis sisaldavad mingil määral plastmassi või selle osakesi.

Uuringu jaoks uuris Hiina teadlaste meeskond 15 patsiendilt, kellele tehti südameoperatsioon, kogutud proove. Nad kasutasid laserkiiri, et tuvastada mikroplastide olemasolu südamest ja ümbritsevatest struktuuridest võetud koeproovides.

Uurimisrühm leidis üheksa tüüpi mikroplasti viiest koetüübist, kusjuures suurim tükk oli 0,469 mm läbimõõduga. Kõiki üheksat tüüpi mikroplasti leiti ka patsientide vereproovidest nii enne kui ka pärast operatsiooni. Sel juhul oli suurima tüki läbimõõt 0,184 mm.

See välistab teooria, et kõik need pisikesed plastitükid sattusid patsientide südametesse operatsiooni käigus. Seda tõendab ka teine asjaolu - uurijad leidsid mõnede kudede proovides PMMAd (polümetüülmetakrülaat) ehk akrüülklaasi, mida leidub tavaliselt pleksiklaasis. See poleks kuidagi saanud operatsiooni käigus inimeste südametesse sattuda.

Teadlaste leid pole siiski tohutult üllatav - plasti leidub igal pool. Isegi asjad, mis ei tundu plastikut sisaldavat, nagu näiteks mitmesugused riided, võivad sisaldada palju plasti ja võivad iga päev neid pisikesi plastitükke kõikjale paisata. Samuti satuvad need samad tükid riideid pestes torude kaudu veekogudesse. Plastik koguneb igale poole keskkonda ning satub seeläbi ka inimeste joogivee ja toidu sisse.

Varasemad uuringud on leidnud mikroplasti inimeste väljaheites, kopsudes ja platsentas. „Kuid see kõik võib olla vaid plastikmäe tipp,“ kirjutab Bruce Y. Lee Forbesis. „Mikroplasti leidmine südamest viitab sellele, et sellised plastitükid võivad liikuda üle kogu keha,“ lisas ta.

Siiani ei ole tehtud piisavalt uuringuid, et teha kindlaks, mida mikroplastik inimese tervisele täpselt teha võib. Siiski on juba olemas mõned murettekitavad leiud, mis väärivad edasist uurimist. Näiteks leiti ajakirjas Proceedings of the National Academy of Science avaldatud uuringus, et mikroplastik võib kahjustada austrite paljunemist. 2019. aasta uuringus leiti, et vesikirpude ujumiskäitumine ja areng muutus märkimisväärselt pärast teekottides leiduvate plastosakestega kokku puutumist.

Kuigi andmeid pole veel piisavalt, on selle uurimuse leid murettekitav. Tsiteerides Forbesi ajakirjanikku Leed - plastikreostus ei ole enam ainult mikroprobleem, vaid sellest on saanud ka makroprobleem, mis läbib ilmselt igat ökosüsteemi.