Kui legendaarne Jeremy Clarkson soovis 2009. aastal teha proovisõitu uue SsangYong Rextoniga, sai ta oma palvele eitava vastuse. Firma suhtekorraldaja vastas küsimusele, kas oleks võimalik Rextonit testimiseks laenata: „Ei. Meil on teised prioriteedid.“

Võib-olla oli PR-inimese tõrksuse põhjuseks küsija varasem väide, et autod, mille on valmistanud ettevõtted, kes teenivad suurema osa oma kasumist laevandusest ja metsade raiumisest ning millel on autotööstuse osakond ainult seetõttu, et see on kohalikule majandusele kasulik, on peaaegu alati rämps. SsangYong kuulus Clarksoni arvates nende firmade hulka.

Ajad on muutunud ja loodetavasti on kahepealise lohe embleemiga tootja esindajad nüüdseks ka udusel Albionil leebunud. Väikesed muudatused läbis hiljuti ka Rexton, olles veelgi jõulisema läikiv-kroomise ninaga, aga see on ka kõige märgatavam erinevus. Autol on niigi piisavalt omapära (kõigiga neist pole lihtne harjuda) ja üldiselt on tootjad aru saanud, et toimivat asja pole mõtet ümber teha.

Vigureid täis

Alustades omapäradest: Rexton ei näita keskmist kütusekulu pikemal lõigul kui viimasest käivitamisest. See sunnib peale vaadates säästlikumale sõidustiilile ja kas tegelikult on midagi peale hakata viimase mõne tuhande kilomeetri läbimisel tarbituga, on iseküsimus. SsangYong igatahes arvab, et ei ole vaja.

Iseärasused sellega mõistagi ei piirdu. Kuidas on võimalik Euroopas müüa sisepõlemismootoriga autot, millel puudub start-stopp süsteem, teab ilmselt ainult SsangYong. Aga võib-olla lihtsalt seetõttu, et see polegi mõeldud Lõuna-Euroopa linnasüdamete kitsastele tänavatele.

LED-tuled täidavad küll suuna- ja parktulede rolli, kuid lähi- ja kaugtuled on tänaseks juba lootusetult vanamoelised ksenoonid. Kas nende tootmine on sedavõrd odavam, et näovärskenduse käigus mitte vahetada moodsamate vastu, või on tegu järjekordse viguriga, teab jällegi vaid SsangYong.

Suur ja mugav

Rexton ei kanna ilmaasjata lipulaevmaasturi tiitlit. See on tõeliselt suur auto, kus tootja on pannud rõhku ruumikusele, kuid samas ka mugavusele. Need kaks märksõna annavad edasi selle auto põhiolemuse ning muu tundub teisejärguline, sest kõikvõimalike tehnoloogiavidinatega hakkame juba harjuma.

SsangYong Rexton

Rexton pole pelgalt suur, vaid ka tema võimekus on välimusega kooskõlas. Tegu pole lihtsalt pisut mahukama krossoveriga, vaid tõelise maastikuautoga. See on ehitatud jäigale redelraamile, tal on mehaaniliselt lülitatatav nelikvedu, reduktorkäigukast ja diferentsiaalilukk.

Kui aga on soov midagi raskemat tirida, siis Rextoni suutlikkus omale sappa haakida 3,5-tonnine raskus tähendab veovõimet, mida ei paku ka kõik raamile ehitatud pikapid, rääkimata kandevkerega kaks korda kallimatest konkurentidest. Igaüks seda ei vaja, ent kui peaks olema tarvis, on tegu tõsise argumendiga.

Näovärskendusega muutus aga välimuses (lisaks juba mainitud veelgi jõulisemale iluvõre disainile) väga vähe. 20-tollised veljed said veidi teistsuguse kujustuse ja nendega varustatud rattad ei tundugi suure auto all hiiglaslikud. Suunatuled aga on nüüd moevoolule kohaselt „dünaamilised“ ehk järjestikulise süttimisega.

Seest luksuslik

Ka sisemuse kallal puudub võimalus viriseda. Kuigi üldmulje võib tunduda esmapilgul veidi vanamoodne ja aasiapärase rõhuga, siis sellega harjub kiirelt. Materjalid on esmaklassilised ja kõiges on tunda, et prioriteediks on seatud mugavus.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.