Kui Eesti iseseisvus on viimase 32 aasta jooksul juuksekarva otsas rippunud, siis kindlasti 1993. aasta 16. ja 17. juulil Narvas ja Sillamäel korraldatud autonoomiareferendumi ajal. See tõmbas toona Eestile ka palju välismeedia tähelepanu, sest kardeti, et Eestis kordub Moldova stsenaarium. Seal olid Nõukogude ja venemeelsed jõud hakanud juba enne Nõukogude Liidu lagunemist ette valmistama Transnistria piirkonna Moldova koosseisust eraldamist, 1992. aasta märtsist augustini peeti seal maha ka lühike sõda, milles venemeelsed Vene armee toetusel peale jäid. Midagi sarnast kardeti korduvat Eestis.

Ida-Viru linnades, mille rahvastik koosnes peaaegu täielikult või enamuses nõukogude ajal saabunud venekeelsetest migrantidest, hakati mõtteid „eristaatusest“ mõlgutama juba enne Eesti iseseisvuse taastamist. Kriis kulmineerus 1993. aasta juulis, kui Narvas ja Sillamäel peeti meeleavaldusi ja agiteeriti kohalikke referendumil osalema. 7. juulil otsustasid Narva ja Sillamäe linnavolikogu, et korraldavad referendumi vastavalt 16. ja 17. juulil. Ohu märk oli see, et 24 km kaugusel Kingissepas olid parajasti laagris Transnistria sõjast tagasi pöördunud Vene „vabatahtlikud“. Karta oli, et nad võivad ka Ida-Virumaa sündmustesse sekkuda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid