Kummaline veeloom võib aidata lahendada evolutsioonimüsteeriumi

Omapärased veeolendid mantelloomad on tekitanud küsimusi elu evolutsiooni kohta Maal.

Mantelloomad (tunicata) on meres elavad selgrootud, kes kuuluvad selgroogsetega samasse loomade hõimkonda. Neid on teada umbes 3000 liiki.

Mantelloomad on selgroogsete lähimad sugulased. Osad neist ujuvad vabalt vees ning teised kinnituvad kividele või merepõhja ehk on põhipaiksed.

Harvardi ülikooli evolutsioonibioloog Karma Nanglu avastatud ning nüüdseks Megasiphon thylakosena tuntud isendi fossiil võib lõpuks pakkuda rohkem teavet nende evolutsiooni ja nende seoste kohta selgroogsetega, sealhulgas ka inimestega.

„Fossiil näitab, et vabalt ujuvate mantelloomade ja kõigi teiste mantelloomade vaheline lahknevus toimus 50 miljonit aastat varem kui praegu arvatakse,“ ütlesid Nanglu ja tema uurimisrühm hiljuti ajakirjas Nature avaldatud uurimuses.

„Lõppkokkuvõttes näitab Megasiphon thylakos, et tänapäeva mantelloomade kehaehituse põhikomponendid kujunesid välja juba varsti pärast kambriumi plahvatust,“ lisas Nanglu.

Kambriumi ajastu vastab ajavahemikule 541–485,4 miljonit aastat tagasi. Kambriumi ajastu algupoole suurenes maakera elurikkus plahvatuslikult, mida nimetatakse kambriumi plahvatuseks.

Siiani on olnud kaks teooriat mantelloomade evolutsiooni algusaja kohta - nad olid kas algselt püsipaiksed või liikuvad. Megasiphon thylakose fossiil viitab oma tunnuste tõttu sellele, et iidsed mantelloomad on algselt olnud püsipaiksed olendid.

Nanglu ja tema töörühm tegid fossiilist kõrgresolutsiooniga pilte ja võrdlesid neid praeguste mantelloomade Ciona intestinalise eksemplaridega. Ciona intestinalis on meritupp, mida leidub ka meie lähedal - Läänemere edelaosas.

Selgus, et nende toitumisel kasutatavad sulguvad ja avanevad lihased on äärmiselt sarnased. Megasiphon thylakose kehaplaan arvatakse nüüd olevat tekkinud pärast kambriumi plahvatust.

Nagu inimesedki, kuuluvad mantelloomad keelikloomade hõimkonda. Sinna alla kuuluvad peale selgroogsete kaks alamhõimkonda, mis on selgrootud - mantelloomad ja süstikkalad.

2006. aasta uuringus leiti, et mantelloomad on geneetiliselt selgroogsetele lähemal kui peajalgsetele.

Nanglu sõnul on mantelloomad äärmiselt tähtsad inimeste evolutsiooni uurimisel ning see vajab veel edasist uurimist.

Kuigi mantelloomade evolutsioonis peitub veel saladusi, on võimalik, et on veel fossiile, mis ootavad avastamist. Neil võib olla veelgi rohkem öelda selle kohta, kust nemad ja meie pärit oleme.