Kuidas matkates aru saada, kas vesi on kasutuskõlblik või reostunud? Veespetsialist: vee hägususse tuleb tõsiselt suhtuda

Kuidas võiks inimene looduses matkates aru saada, kas veekogu vesi või ka näiteks kaevust võetav vesi on kasutuskõlblik? Millised on peamised tundemärgid?

Vee-ekspert, keemiainsener, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Rein Munter selgitab, et laias laastus võib veed liigitada kaheks: reovesi ja tarbevesi (tehnoloogiline + joogivesi).

„Jätame praegu kõrvale selle joogivee, mis kraanist tuleb, ning vaatame lähemalt võimalusi leida joogikõlblikku vett loodusest. See muutub väga aktuaalseks matkamisel ja ekstremaalses n-ö ellujäämise olukorras,“ selgitab ta.

Kuidas aru saada, kas suvalise ettesattunud veekogu vesi on reostunud või mitte?

Lühidalt kokkuvõttes: ideaalselt joogiks sobival veel puudub maitse ja järelmaitse, tal pole lõhna, vesi on värvitu ja läbipaistev. Seega – kontrollime kõigepealt tundmatu vee neid kolme organoleptilist omadust.

Kõrvalised lõhnad ja maitsed on seotud looduslike või kunstlike saasteainetega. Vee maitse määravad temas lahustunud ained. NaCl annab veele soolase, MgSO4 mõru, lahustunud happed (humiinhape, fulvohape) ja CO2 aga hapu maitse. Juhul, kui veel on mädamuna (H2S) lõhn, on vesi reostunud bakteriaalselt.

Vee maitset mõjutavad ka pH ja temperatuur. Vee värvus näitab looduslike lisandite olemasolu: rauaühendid, humiinained jt. Kõige värvilisemad on turbarabade ja soostunud metsade pinnaveeallikad. See ei tähenda, et janu korral sellist värvunud, kuid selget soovett juua ei võiks. Hägusus on järgmine veele iseloomulik tunnus. Vee hägusust võivad põhjustada muda, ränihape, orgaanika, sh mikroorganismid (bakterid).

Hägususse tuleb siiski tõsiselt suhtuda, näiteks võib kaevuvee hägusust põhjustada ka kaevu lekkinud kommunaal- või põllumajanduslik reovesi.

Kuidas käituda väliolukorras, et mingist tundmatust pinnavee allikast teha joogikõlblikku vett?

Soovitav on juba enne retkele minekut osta vahendeid vee desinfitseerimiseks: kloori (Ca(OCl)2 tabletid või joodi (KJ) tabletid või joodi (J2) 10%-lised tilgad. Kui neid pole, on väliolukorras ainus võimalus vältida Coli-bakterit, düsenteeriat, rotaviirust, algloomi (Girardia, Cryptosporidium) jms vett keetes.

Praegu saab internetist tellida ka nn UV-pliiatsi, mida veeklaasis hoides saab 1 l vett desinfitseerida ca 90 sekundi jooksul. Kasulik oleks apteegist osta ka paras ports aktiivsöe tablette kaasa.

Tundmatu vee puhastamiseks võib kasutada filtrina 1 l plastpudelit, lõigata sel põhi ära, keerata pudel tagurpidi, all olevasse korki torgata väike auk ning asetada korgi sisse ka tükk vatti. Pudel täita järjekorras alt üles: jämedama kruusa kiht, liiva kiht, aktiivsöe või lõkkel valmistatud puusöe kiht. Selline filter kõrvaldab vee värvuse, lõhna, hägu ja maitse, v.a. bakterid ja viirused. Viimaste hävitamiseks tuleb siis lisada veele desinfitseeriva aine tablette, kasutada UV-pliiatsit või viimase abivahendina – keeta vett.

Eelkirjeldatud protseduur sobib hästi ka suvalise oja vee puhastamiseks. Kui seda on aga vaja pidevalt teha, on mõistlikum kasutada väiketarbijale mõeldud kombineeritud filtreid, mida müüvad kõik Eesti veefirmad, mis sisaldavad tavalist filtrivat materjali (mõned ka ioniiti väga kareda vee pehmendamiseks) ning ka aktiivsütt. Viimane annab ka kraanivee kvaliteedile viimase lihvi, eemaldades muuhulgas veest ühisveevärkide kloorijäägid, ravimijäägid, raskemetallid, pestitsiidid. Paraneb ka vee maitse ja lõhn.

Kust saab vee kohta vastuseid?

Juhul, kui on vaja olemasoleva veeallika kvaliteeti hinnata täpsemalt, et valida näiteks eramule raua, mangaani, väävelvesiniku jt ebasoovitavate lisandite kõrvaldamiseks sobivat filtersüsteemi, tuleks tellida selleks akrediteeritud asutuselt vee täisanalüüs Eesti Keskkonnauuringute Keskuselt (KUK), kusjuures nende veebilehel on olemas ka analüüside hinnakiri.