JAMA Network Open'is avaldatud artiklis kirjeldavad teadlased üksikasjalikult suure kohordiuuringu meetodeid ja tulemust, mille kohaselt on kõrgem südame- ja hingamisvõimekus seotud väiksema kopsu- ja jämesoolevähi riskiga, kuid suurema eesnäärmevähi esinemissagedusega, vahendab MedicalXpress.
Uuringus analüüsiti 17 709 meest laiast vanusevahemikust 18-75 aastat, kelle keskmine vanus oli 42 aastat ja keskmine kehamassiindeks 26, keskmiselt 9,6 aasta pikkuse jälgimisperioodi jooksul.
Kardiorespiratoorset võimekust (CRF) hinnati maksimaalse hapnikutarbimisena, mida hinnati submaksimaalse tsükli ergomeetri testi abil, kus südame löögisagedus jääb alla 85% prognoositud maksimumist ning mis hindab maksimaalset hapniku tarbimist, mille nad saavutaksid maksimaalse südame löögisageduse juures.
Uuringu käigus esines kokku 499 käärsoolevähi juhtumit, 283 kopsuvähi juhtumit ja 1 918 eesnäärmevähi juhtumit. Kokku registreeriti 152 surmajuhtumit jämesoolevähi, 207 surmajuhtumit kopsuvähi ja 141 surmajuhtumit eesnäärmevähi tõttu.
Kõrgemad CRF tasemed olid seotud väiksema riskiga haigestuda jämesoole- ja kopsuvähki (2%) ning suurema riskiga haigestuda eesnäärmevähki (1%). Kõrgem CRF oli seotud ka väiksema riskiga surra jämesoole- (2%) ja kopsuvähki (3%). Hoolimata suuremast esinemissagedusest oli kõrge CRF-iga patsientidel 5% madalam eesnäärmevähki suremuse määr.
Vähiohu risk oli eelnimetatud protsendimääradest veel palju väiksem nooremate mittesuitsetavate isikute seas, kellel oli terve kehamassiindeks ja kõrgeim CRF. Peamine järeldus oli, et sõltumata vanusest on kõrgem CRF seotud väiksema riskiga haigestuda jämesoolevähki ja kopsuvähki ning väiksema jämesoole-, kopsu- ja eesnäärmevähi surmajuhtumite arvuga.
Ennetatud juhtude teoreetilises arvutuses väidavad autorid, et väga madala CRF taseme vältimine võib ära hoida 4% kuni 8% kõigist jämesoolevähi juhtudest, 4% kõigist kopsuvähi surmajuhtumitest ja 4% kuni 19% eesnäärmevähi surmajuhtumitest.
Autorid juhivad tähelepanu erinevusele ise hinnatud ja subjektiivse füüsilise aktiivsuse ning keha füsioloogilise võimekuse objektiivse mõõtmise ehk CRF vahel. Suurema intensiivsusega kehaline aktiivsus võib avaldada veelgi suuremat mõju CRF-le ja on tõenäoliselt veel kaitsvam teatud pahaloomuliste kasvajate tekke- ja surmariski eest.