Megalodoni (Otodus megalodon) hammaste analüüs näitas, et väljasurnud hailiik oli osaliselt soojavereline. Just see omadus võib põhjustada iidsete kiskjate väljasuremise, usuvad USA William Patersoni ülikooli teadlased. „Meie tulemused näitavad, et O. megalodonil oli kõrgem kehatemperatuur võrreldes keskkonna ja teiste hailiikidega,“ kirjutavad teadlased vastavas teadusartiklis.
Megalodonid ilmusid meie planeedile umbes 23 miljonit aastat tagasi ja surid välja umbes 3,6 miljonit aastat tagasi. Need olid väga suured haid (pikkus ulatus 16–20 meetrini), kes jõudsid 20 miljoni aasta vältel terroriseerida teisi mereelanikke.
Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud uuringus on teadlased välja selgitanud megalodoni kehatemperatuuri. Ja veelgi enam: pärast megalodoni hambaemaili isotoopide analüüsi jõudsid teadlased järeldusele, et megalodon suutis hoida kehatemperatuuri umbes seitsme kraadi võrra kõrgemal kui teda ümbritsev vesi. Seda on rohkem kui teiste haide puhul, kes elasid samal ajal megalodoniga. Selline erinevus on piisav, et klassifitseerida megalodonid osaliselt soojaverelisteks. Samas oletatakse, et energia hulk, mille megalodon sooja hoidmiseks kulutas, aitas kaasa tema kadumisele.
Osalist soojaverelisust kohtab ka tänapäevastel hailiikidel – tänu sellele suudavad need kiskjad kiiremini ujuda, taluvad madalaid temperatuure ja peavad tõhusamalt jahti. Samas aga pidid megalodonid globaalse jahenemise perioodil oma ainevahetuse säilitamiseks pidevalt suures koguses toitu tarbima. Samal ajal jäi kliimamuutustega kaasnenud keskkonnakatastroofi tõttu haide jaoks toitu aina vähemaks ja see viis teadlaste hüpoteesi kohaselt megalodonite väljasuremiseni.
