PROOVISÕIT | Kahepealise lohe sõnum: pikapitootjad, teil on probleem!

Probleemi nimi on SsangYong Musso. Kuigi Euroopas pole kastikad kunagi omanud teiste maailmajagudega võrreldavat populaarsust, ei tähenda see, et neil oleks lihtsam, pigem vastupidi. Liikumine lihtsast tööloomast elustiilisõidukiks ei tee tootjate elu kergemaks, vaid nõuab ühekorraga vastamist kahe erineva sihtgrupi nõudmistele, kirjutab Accelerista.com.

Korea autotootja SsangYong on erinevate omanike käe all teinud mitmeid uperpalle, kuid see pole seganud maastikuvõimekate hästivarustatud sõidukite loomist. Moodsam välimus on aga tekitanud mõneski huvilises küsimuse, kas selline auto suudab raskemate tööülesannete kõrval täita ka linliku pereauto rolli. Ja nagu öeldakse, kõik on võimalik… aga nõuab mõningaid kompromisse. Vaatleme neid lähemalt.

Ühe nime all on müügis tegelikult kaks autot – Musso ja Musso Grand (viimane oli ka proovisõiduautoks). Kui kapotialune ja siseviimistlus on neil sarnane, siis mõõtmed ja sõiduomadused erinevad oluliselt. Nii ongi hetkel meie turul müüdava kuue keskmist mõõtu pikapi seas Musso Grand 5405 mm pikkusega suurim ja ka pikima kaubaruumiga (1610 mm), Musso aga 31 cm lühemana väikseim.

Raskemate koormate veoks mõeldud Grand kasutab ühe lahendusena tagasillal lehtvedrusid, samas kui Musso puhul on igal juhul tegu sõltuva stabilisaatorvarda ja põikivardaga keerdvedrudega talasillaga. Arusaadavalt pakub lehtvedrudega tagumine jäik telg suuremat kandevõimet, viiehoovalise konstruktsiooniga tagasild aga rohkem mugavust.

Lehtvedrudega versiooni pool tsentnerit suurem tühimass väljendub ka üle tonni ulatuvas kandevõimes, samas kui „spiraalidega“ autot pole hea koormata üle 800 kilogrammi (seda koos juhi ja reisijatega). Ilmselgelt püüab SsangYong ka siin elustiilisõidukil ja tööloomal vahet sisse teha, aga sellega erinevused ka lõpevad.

Jõuline välimus

Esmamulje on määrav. Pikapid peavadki oma jõulisusega austust tekitama ja SsangYongi kujundajad teavad seda hästi. Nii koondasid nad oma jõupingutused auto esiosale ja tulemus on hästi õnnestunud. Massiivne radiaatorivõre rõhutab kogu disainifilosoofiat.

Kallim varustustase (Quartz) toob kaasa tänapäeval üsna haruldased HID-gaaslahendust kasutavad esituled (tuntud ka ksenoonlaternatena), mis on küll paremad kui halogeentuled, kuid siiski mitte nii tõhusad kui LED-id. Viimaseid kasutatakse üksnes udulaternate ja päevasõidutulede valgusallikatena.

Ka detaile pole unustatud. Rattakoopaid ümbritsev ja uste alaosa kattev tume plast on maitsekas – täpselt nii palju, kui maastikuvõimekuse rõhutamiseks tarvis – aga mitte enamat. Ukse alumine serv katab lävepaku ja nii ei määri see püksisääri ka pärast päeva porisel maastikul, mis on lihtsalt järjekordne vihje elustiilisõidukile.

Sees lausa luksuslik

Kui väljastpoolt on püütud jätta jõulist muljet, siis sisemuses valitseb kastiauto kohta tavatult peen atmosfäär: armatuurlaua esikülg on viimistletud pehme perforeeritud nahaga ja ka mujal valitseb mõnus pehme plastik. Selle põhjal võiks Musso kohe noobelpikapite hulka arvata.

Vähem muljetavaldav on infolustisüsteem. Kasutajaliides on küll mugav ja intuitiivne, kuid ilmselgelt aegunud, reageerimisajad pole just maailma kiireimad, kodunupp puudub ja Android Auto / Apple CarPlay ühendub vaid juhtme abil. Vanusele viitab ka elektroonilise seisupiduri puudumine.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.