15.03.2024, 12:04
Keemiafännist õpetaja Joana – pigem mentor kui õpetaja
Joana Jõgela
FOTO:
Keemiast vaimustatud Joana Jõgela hõlma alla on koondunud rohkelt erialaseid kogemusi ja tunnustust ning tema loodud keemiateemalised õppematerjalid on avanud maagilise ukse enamasti pelgust tekitavasse maailma.
Joana on lõpetanud Tartu Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppe keemia erialal ning läbinud õpetajakoolituse magistriõppe, neist kaks viimast kiitusega. Praegu tegutseb ta mitmes koolis: keemiaõpetajana Tartu Luterlikus Peetri Koolis, keemiaõpetajana Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja õppejõuna Tartu Ülikooli keemia instituudis. Kraadisime keemiavõluri tundeid õpetajaks õppimise ja olemise kohta.
Tartu Ülikool ja erialavalik
Suur huvi neurokeemia ja ravimiarenduse vastu juhtis Joana pärast gümnaasiumi Tartu Ülikooli keemia erialale, kus oli võimalik süvendatult õppida biokeemiat. Erialavaliku tegemisel innustas Joanat lisaks sisemisele soovile tudengivarjuprojekt, kus ta käis varjutamas mitme eriala üliõpilasi ja sai kõige positiivsema kogemuse just keemia eriala tudengi kaaslasena. „Keemiaõpingud olid imelised ja väga kasulikud. Kogu oma praktiliste oskuste pagasi olen saanud Chemicumi ja Physicumi tublidelt õppejõududelt ja kaasüliõpilastelt,“ kirjeldab Joana oma viieaastast õpikogemust. Ülikooli esimesel aastal liitus ta õppimise kõrvalt Teadusbussi ja õpikodade programmiga, mille raames seikles mööda Eesti koole ja andis noortele nii keemia- ja füüsikateemalisi teadusetendusi kui ka praktilise keemia tunde. „Kõige suurem proovikivi oligi ilmselt ülikooli ja selle välise tegevuse ühildamine,“ toob Joana esile ülikooliõppe suurima katsumuse. „Samas aitasid kursusekaaslased tekkinud õpilüngad alati täita.“
Minust ei saa kunagi õpetajat
Ülikooliõpingute kõrvalt noortega koos leiutamine ja töötamine oli Joanale juba nii omaseks saanud, et õpetajakoolitusse kandideerimine oli asjade loomulik jätk. „Keemia magistriõpingute ajal sain aru, kui olulised puudujäägid praktilise keemias hariduses on. Otsus minna pärast magistriõpet just õpetajahariduse erialale oli õige ja ajastus selleks ideaalne. Olin selle õppekava esimeses lennus,“ kirjeldab Joana õpetajakoolituse valiku loogilist sammu. Pärast kümmekonda aastat minust-ei-saa-kunagi-õpetajat-suhtumist puges noortega töötamine talle naha alla. „Mina olin ka suur vastupuikleja ja väitsin, et ma ei ole õpetaja, kuigi võisin käia ühe nädala jooksul tegemas kolmes koolis õpikoda ja kahes koolis Teadusbussi etendust,“ meenutab Joana oma tõrksust. „Vabandasin ennast välja mõttega, et teen õpilastega lihtsalt midagi toredat, aga siis sain aru, et õpetamine ju ongi tore!“ Joana rõõmustab, et kuigi tema õpetajaametit ei soovinud, sai õpetajaamet ta ikka kätte.
Kõige enam võlub Joanat nii õpilaste kui ka enda teadmiste ja oskuste areng. „Mind inspireerivad mu õpilased. Teeme noortega iga päev koostööd ja avastame keemiamaailma. Selle käigus kogen nii palju pisikesi võite. Tore on näha, kui õpilased tulevad teemaga kaasa ja uurivad lisaks,“ räägib ta oma ameti päikeselisest poolest. Lisaks usub ta, et iga õpetaja saab ise teha ära väga palju, et muuta oma pisikeses kogukonnas selle ameti kuvandit positiivsemaks. „Kes saaks olla parem eeskuju kui särav ja oma tööd nautiv õpetaja? Kui õpilased näevad klassi ees positiivsusest ja inspiratsioonist pakatavat õpetajat, saavad nemadki aru, et see on amet, mis pakub piisavalt väljakutseid ning on meeldiv ja arendav. Olen oma lühikese õpetajakarjääri jooksul õpetajaks õppimise teemal vestelnud nii mõnegi abituriendiga. Nii armas on kuulda, et minu eeskuju on üks selle teekonna valiku põhjustest.“
Kui otsid seiklusi, siis on kool sinu jaoks
Väljakutseid armastav Joana kirjeldab, et õpetajatöö on muutnud teda palju rahulikumaks ja põhjalikumaks. „Selgitada ühte ja sama teemat ikka ja jälle eri nurkade alt paneb proovile,“ täpsustab ta. „Samuti olen tänu õpetajaametile omandanud igapäevaeluks vajalikud sotsiaalsed oskused, analüüsivõime, kiirreageerimisvalmiduse ja õppinud mitmesuguseid rakendusi kasutama.“ Hoolimata sellest, et Joana nägi lapsena õpetajatöö telgitaguseid oma vanaema ja ema pealt, oli alguses õpetajana kooli sukeldumine täis üllatusi. „Esimene aasta oli ilmselt kõige suurem tohuvabohu, alates sellest, milliseid sõnu tohin kasutada, kuni muude korralduslike küsimusteni. Lisaks veel pisikene asjaolu, et ise sooviks ka inimeseks jääda,“ meenutab ta praeguseks ametlikult viis aastat kestnud õpetajaameti algusaegu. „Samas olid need raputused väga head õpetajad ja edaspidise süsteemi loojad.“ Joana on ümbritsenud end õpetajatega, kes armastavad oma tööd ja teevad seda südamekutse pärast. Ta nendib, et kool on kaunis kummaline asutus, kus toimub kümne minutiga rohkem kui mõnes kontoris aasta jooksul.
Ühtlasi lükkab ta ümber müüdi, et õpetajatel pole vaba aega. „Nii mõnigi inimene kujutab õpetajatööd ette kui rutiinset teekonda kooli ja kodu vahel. Ei! Õpetajatöö kõrvalt jagub aega, energiat ja tahtmist tegeleda hobidega, käia sõprade ja perekonnaga loodust ja kultuuri nautimas ning veel palju muud ette võtta,“ räägib ta oma kogemusest. Õpetaja Joana, kelle mitmest endisest õpilasest on samuti õpetajad sirgumas, kinnitab, et enne proovimist ei saa teada, mis on sinu elu kutse. „Proovi! Sa ei tea kunagi, mis plaanid elul sinu jaoks on.“
