PROOVISÕIT | Isuzu D-Max: usaldusväärne nii metsas kui aasal

Kui kirglik jahimees, kes töönädala sees peab IT-arendaja või disaineri ametit, ent esimese lume langedes sööstab hundijälgi otsima, ostab endale nädalavahetuse sõitudeks pikapi, siis kas tegu on elustiiliauto või praktilise sõidukiga? Saak vajab ju metsast koju toomist, kirjutab Accelerista.com.

Vastus ei muuda tegelikult vähimalgi määral auto olemust. Ehkki tänapäevased pikapid on oma olemuselt universaalsõdurid, kes peavad igas olukorras ja igal pool tegema kõike (mis tagab neile tohutu populaarsuse ookeani taga), tahetakse üha enam neist teha elustiiliautosid. Õnneks kõik tootjad selle staatuse poole ei pürgi.

Esimene D-Max jõudis turule 2002. aastal, vahetades välja legendaarse vastupidavusega KB nime kandnud pikapi. See mudel püsis tootmises kümme aastat, järgmine kaheksa ning 2020. aastal meile jõudnud kolmas põlvkond läbis hiljuti näovärskenduse. Ilmselt on kliendid muutunud nõudlikumaks ja soovivad kogu aeg midagi uut.

Samas oleme varemgi veendunud, et heast paremat tegema minnes peab väga ettevaatlik olema. Seda teab ilmselt ka Isuzu, kes oma pikapile näovärskendust tehes oli ülimalt ettevaatlik, et hästitoimivat lahendust mitte rikkuda.

Kolm kabiini, aga üks mootor

Jätkuvalt pakutakse kolme erineva kabiiniga versioone (2-, 4- ja 5-kohalised), millest suurim on kogupikkusega 5305 mm. Meil müüdavaid autosid liigutab 1,9-liitrine ühisanumpritsega diiselmootor, mis arendab 163 hobujõudu ja 360 Nm pöördemomenti. Kiirendus 0-100 km/h võtab aega üllatavalt vähe – vaid 12 sekundit ja maksimaalne kiirus on 180 km/h. Isuzu sõnul on tegu ideaalse kombinatsiooniga jõudlusest ja säästlikkusest.

Mingit viimistletust ega hillitsetust mootori juurest otsida muidugi ei tasu. Käivitamise hetkest on ka kehva kuulmisega inimesel selge, mis sorti jõuallikaga on tegu ning kiirendamisel arusaam vaid süveneb. Samas ei saa seda süüdistada iseloomutuses, pole mingit kunstlikku heli väljalasketorust ega kõlaritest, ainult ehtne diislihääl. Ajastule kohaselt käib kaasas kübemefilter ja AdBlue, misläbi pole Euro 6 heitmestandardi täitmisega probleeme.

D-Max oli üks esimesi (kui mitte kõige esimene) meil müüdavaid pikapeid, mille taha võis haakida kuni 3,5 tonni kaaluva haagise. Tänapäeval on sellest kujunenud norm, kuid legend parimast veovõimest elab edasi nende seas, kel vaja rasketes tingimustes suurt koormat sikutada.

Sobib pigem raskematesse oludesse

Proovisõiduks oli keskmine ehk neljakohalise Space Cab kabiiniga auto. Selle keretüübi iseärasusena peab tagaukse avamiseks paotama kõigepealt eesmise ja see teeb kitsas parkimiskohas toimetamise üsna tüütuks. Kui esiiste on lihtne, ent piisavate reguleerimisvõimalustega, siis taga eriti kaua olla ei tahaks.

Põhjusi, miks pikemate vahemaade läbimisest hoiduda, on veelgi. Maanteel hakkab tõsiselt väsitama nii veere- kui mootorimüra, ehkki viimase kõla pole üldse ebameeldiv. Lihtne kastikas pole mõeldud pikkade vahemaade katmiseks maanteel, selleks on kaubikud. D-Maxi eelised tulevad välja raskemates oludes.

Juba telefoni paaritamine infolustisüsteemiga osutus parajaks pähkliks, mis nõudis lausa kahe valdkondliku eksperdi abi. Vaidlused Android Auto versus oma navisüsteem jääb tippversiooni pärusmaaks, väike ekraan pole puutetundlik ja toimetab üsna tagasihoidliku kiirusega. Aga tõenäoliselt teab D-Maxi juht niigi, kuhu sõita on vaja.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.