„Minu meelest on ühed suurimad keeleuuendajad näiteks netikommentaatorid, kes lasevad oma kirjutistes lendu selliseid pärleid ja uuendeid, mida niisama välja ei mõtleks. Ning mis veelgi olulisem, need pärlid liiguvad üsna kiiresti kommentaariumist edasi ka kõnekeelde,“ lisab folklorist.

Kui rääkida sellest, et mõned eksperdid ei soovi keelt oma pidevas muutuses aktsepteerida, siis toob Kõiva selle kohta suurepärase näite: eesti keeles laialt kasutusel olev ingliskeelne laen okei, mida mõned eksperdid on pidanud eesti keelde sobimatuks, on meie emakeelde kuulunud juba 1920datest alates. Võiks ju argumenteerida, et tegemist on eestikeelse sõnaga.

„Kui me võtame näiteks tehisintellekti ja ChatGPT, igasugused interneti võimalused, siis hakkavad ju tulema tagasi need sada aastat vanad sõnad ja ideed: räägime jälle sellest, kuidas miski kratt kogub meile internetist materjali kokku, piltlikult on tagasi sadasilmad ja muud folkloorist tuntud tegelased,“ lisab Kõiva.

Kõiva juhatab paralleelselt ka Eesti-uuringute Tippkeskust (CEES), kuhu on koondunud eksperdid ja uurimisrühmad väga paljudest erinevatest distsipliinidest. Uuritakse keelt selle kogu kompleksuses: kuidas me kasutame keelt koosolekul, kuidas mõjutavad keelt näiteks subtiitrid, samuti vaadeldakse folkloori ja keeleuuendusi ning arendatakse välja uusi tehnoloogiaid keele kasutamiseks. Ametlikult tegeleb tippkeskus Eesti etniliste rühmade keele- ja kultuurinähtuste komplekssete uuringutega, kokku on keskusel 12 erinevat uurimissuunda ja üks nendest keskendub folkloorile, mis on ehk kõige laiem uurimisvaldkond.

Pikemat vestlust Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteaduri Mare Kõiva ja saatejuhi, ajakirjanik Martin Hansoni vahel kuulake juba saatest!

Vaata lähemalt ka: folklore.ee ja kirmus.ee

President Kersti Kaljulaid ja folklorist Mare Kõiva.

Jaga
Kommentaarid