Eesti on seni olnud üks ainsaid Euroopa Liidu ja üldse arenenud maailma riike, kus isiklikku transporti maksustatakse ainult läbi kütuseaktsiiside. Võrreldes teiste riikidega on see pannud Eestis maksusurve just suurema läbisõiduga autojuhtidele, kellele isikliku auto kasutamine on eluliselt vajalik, ja ettevõtlussektorile, kelle jaoks mootorikütus on oluline majandustegevuse sisend. Nii on senise transpordi maksupoliitika juures olnud kaotajateks just isikliku auto kasutamisest sõltuvad inimesed. Tugeva löögi on saanud ka meie ettevõtete konkurentsivõime.
Õigesti disainitud automaks aitab maksubaasi ühtlustada ja tõsta nn mugavussõitude panust riigieelarvesse. Hetkel maksab vanema Volkswagen Passatiga Moostest Põlvasse lapsi kooli viiv pereisa riigieelarvesse samasuguse summa, mis Viimsist Viru keskusesse uhiuue maasturiga ostlema sõitev autojuht. Lähtuvalt statistikaameti andmetest kulub maal elaval vaesemal lastega perel ligi kaks korda suurem osa perekonna eelarvest mootorikütustele kui Tallinna rikkamal perel. Riigi transpordi maksupoliitika peab sellist karjuvat ebavõrdsust adresseerima ja maksuteraviku suunama just suurte autodega tehtavate mugavussõitude pihta. Ilmselgelt on olemas ka risk, et läbimõtlemata ja tasakaalust väljas automaks teeb näites kasutatud Mooste perekonna elu veelgi raskemaks.
