Keemiaõpetaja Marge Oopkaup: mõned lapsed arvavad, et kartulid kasvavad puu otsas

Lõppenud hooajal tegi teadusvõistlus „Rakett69“ kummarduse õpetajatele ning finaalsaates anti LHV poolt 5000 euro suurune preemia üle võitjat enim mõjutanud pedagoogile. 13. hooaja võitnud Martin Veližanin valis auhinna saajaks Tallinna Prantsuse Lütseumi keemiaõpetaja Marge Oopkaupi.

Marge, mitu Teie õpilast on seni „Rakett69“ saates võistelnud?
Minu õpilastest on osalenud Johannes Murre eelmisel hooajal ning tänavu Martin Veližanin.

Kas olite juba enne nende osalemist selle saate vaataja?
Jaa, ikka olin, kogu aeg vaatan ja proovin kaasa nuputada.

Miks Teile õpetajana see saade oluline on?
Viimased hooajad on just nende poiste tõttu olulised. Ma olen viimase kahe hooaja saateid vaadates üsna närvis olnud ja pole saanud saatele korralikult keskenduda. Kui nad võistluses mingite lihtsate asjadega eksisid, õiendasin diivani peal omaette. Palju rahulikum on saadet vaadata, kui oma lapsi seal ei osale.

Meie koolis on õpilasi, kes seda saadet jälgivad ja siis me koolitunnis mõnikord arutame mõnda probleemi või ülesannet, mis saates oli. Ehk siis saade on kindlasti oluline, et õpetajana elus toimuvaga kursis olla. Oluline on ka see, et saates on probleemid ja ülesanded, mis on igapäevaeluga seotud. Ka õpetajal on nendest saadetest üht-teist õppida.

Kas ja mida saaks veel teha, et õpilasi rohkem loodus- ja reaalainetest huvituma panna?
Nende laste jaoks, kes reaal- ja loodusainetest huvitatud on, ei ole kõikides koolides piisavalt nende ainete tunde. Sellistest õpilastest võiks ju ka moodustada väikerühma oma lisatunniga tunniplaanis või siis jagada õpilased klassis tasemegruppide järgi rühmadesse. Praegu nö kaasava hariduse raames on ühel õpetajal samal ajal tunnis kõiksugu erisusega lapsi: tähelepanu- ja keskendumisraskustega lapsed, saripuudujad ning seetõttu teistest mahajäänud õpilased, kodukahjustusega lapsed, praegu ukrainlased ning siis nende kõikide hulgas tavalised õpilased ning ka reaal- ja loodusainete huvilised õpilased.

Kõikidega individuaalselt kuidagi tegeleda ei jõua. Paraku napib tunnis just huviliste jaoks aega, sest utsitada tuleb rohkem neid mahajääjaid. Eesti koolis pole varsti lihtsalt inimesi, kes seda kõike teevad, ja see on probleem. Õpetajate elu on praegu üks paras rööprähklemine. Toimub tohutu professiooni raiskamine ja õpetajate läbi põletamine. Need õpetajad, kes võiksid teadmiste ja oskuste poolest andekamaid arendada ja rohkem huvilistega asjatada, tegelevad tihti sellega, et õpetavad koolitunnis teismeikka jõudnud noorel ilma kalkulaatorita nt kolmkümmend kahte kahega jagada (minu enda kogemus selle nädalal tunnis). Või siis on gümnaasiumitundi sattunud õpilased, kes ei tee vahet vesiniku ja hapniku sümbolitel, happe ja aluse mõistest rääkimata.

Meie õpetajad, kes võiks oma ainet veelgi huvitavamalt õpetada, peavad koostama tundide kaupa ainekavasid, mahajäänutele individuaalseid õppeprogramme, täitma tohutult palju igasuguseid tabeleid ja arengukaarte, peavad vastama lapsevanema e-kirjaga saabunud „selgitusnõuetele“ (just sellises sõnastuses kirjutatakse meile), milles kästakse põhjendada, miks laps sai 4+ ja mitte 5-, õpetajad peavad juhendama, lugema ja retsenseerima loov- ja uurimistöid jne. Paralleeli võib tuua sellise, et eriväljaõppe saanud kirurgi tööülesandeks on enamasti plaastri paigaldamine haavale.

Tänapäeva õpilased kipuvad nö päriselu- ja looduskauged olema. Ehk tuleks viia neid rohkem vaatama, kuidas töötavad insenerid, elektrikud, erinevad tehnoloogid või kuidas käib elu maapiirkondades. Nad peaksid nägema seda, et füüsika- või keemiatunnis õpitut päriselt ka argielus kasutatakse. Meil on käes ajad, kus mõned lapsed arvavad, et kartulid kasvavad puu otsas.

Kuidas õpetajad saaksid rohkem õpilaste individuaalsusega arvestada?
Võib-olla õpetaja suudab õpilase individuaalsusega arvestada neis koolides, kus tal on korraga klassis kümmekond õpilast, kuid kindlasti mitte suurtes linnakoolides, kus üks õpetaja peab korraga ohjama 30-35 noort. Klassid peaksid olema palju-palju väiksemad ja õpetaja normkoormus peab selleks olema kindlasti hoopis midagi muud, mis ta täna on. Palgast pole mõtet isegi rääkida enam. Kui koristaja ja eriväljaõppe saanud töökogemusega ning koolis töötava õpetaja palk on täna sisuliselt sama, siis miks peaks keegi kooli tulema. Vastutuse ja energiakulu vahe on ju tohutu. Tean, mida räägin, sest olen õpetajatöö kõrvalt suvel koristajana lisa teeninud.

Kuidas Teist õpetaja sai?
Ilmselt oli see taevatähtedesse kirjutatud. Mängisin juba väikse lapsena tihti nii kooli kui ka arsti. On läinud nii, et olen terve oma senise elu peaaegu ainult ühes koolis töötanud, kuid imetlen ja austan siiani ka arstitööd. Kooli aga jäin tööle kahel põhjusel. Sattusin noore inimesena õpetajaks karismaatilise Lauri Leesi käe alla. Lauri usaldas mind ja lubas mul minu erialal toimetada just nii, nagu mina õigeks pidasin. Kuna ta on teise eriala inimene, siis ta targa inimesena ei sekkunud kunagi minu tegemistesse, küll aga toetas, kui seda oli vaja.

Õpetaja Leesi pedagoogiline kreedo oli tegelikult väga lihtne: õppeprotsess lakkab, kui puudub üks kahest - kas õpetaja või õpilane. Ta hoolitses selle eest, et lapsed ei puuduks koolist, ning suutis enda ümber valida sellised õpetajad, kes tahtsid hirmsasti oma ainet õpetada. Mulle tundub tagantjärele, et ta säästis oma õpetajaid paljust „jamast“.

Kuna materiaalselt on õpetajatel kogu aeg keeruline olnud, siis olen ma väga tänulik kindlasti oma vanematele, kes mind toetanud on ja võimaldanud mul teha just seda tööd, mida armastan.

Mis Teile õpetajaameti juures kõige enam rõõmu valmistab?
Koolis on kogu aeg elu ja liikumine, puudub rutiin. Muidugi säravad, targad ja hea lastetoaga õpilased teevad rõõmu. Nii mõnegagi neist on kestnud suhtlus ja sõprus ka pärast kooli lõpetamist kuni siiani.

Kuidas noori saaks rohkem õpetajaameti juurde suunata?
Minu meelest hästi ei saagi, kui just hariduspoliitikas midagi kapitaalselt ei muutu. Eelpool mainisin tänapäeva õpetajaameti murekohti. Noorel inimesel, kes kooli tuleb, läheb põhiline aur ju tundide ettevalmistusele, ja kui nüüd lisada veel kõik see, millega üks õpetaja oma töös peab täna rinda pistma, siis isegi normaalse stressitaluvusega noor inimene ei pea selles ametis kaua vastu. Inimestel peaks peale tööelu veel ka pere- ja seltsielu olema. Aga praeguse koormuse juures on töölt koju tulnud õpetaja lähedaste jaoks kasutu aiapäkapikk.

Veel kord: väiksemad klassid, väiksema koormuse juures vähemalt Eesti keskmine sissetulek ning mõelda-arutada-analüüsida, kas on ikka õige panna igasugu erisustega lapsed ühte patta. Ka kogu riigi- ja juhtimissüsteem võiks head õpetajat kui kokkuvõttes ühiskonnale suure panuse andjat kohelda sellisel kombel, nagu seda teevad praegu paljud ettevõtjad (arstlikud kontrollid, prillikompensatsioonid, puhkusepäevad jm sellised lihtsad asjad, et vähendada väärtusliku töötaja isikliku elu ja olmeprobleeme). Õppeprotsess on tulemuslik ainult siis, kui heas toonuses õpetaja tegeleb sellega, milleks ta loodud on - laste õpetamise ja arendamisega.

Milline õpetaja Te olete?
Ma arvan, et mina kui inimene kõikide oma heade ja halbade omadustega olen samasugune ka õpetajana. Ma ei kanna õpetajana mingit maski ega mängi kedagi tähtsamat ja targemat. Klassiruumis oleme koos kõik ühesugused inimesed, ainult et mina väheke elukogenum nendest.

Aga kuna ma inimesena olen enda ja ümbritseva suhtes üsna nõudlik, eelistan alati kvaliteeti ja tahan, et ükskõik, mida tehes pühendutakse sellesse tegevusesse täiel määral, siis tõenäoliselt kandub see edasi ka minu klassiruumi. Mulle on oluline, et kui on ette nähtud tegeleda 40 minutit minu ainega, siis kõik selle ja ainult sellega tegelevadki. Samamoodi nagu kui on aeg süüa, siis süüaksegi, mitte ei näpita samal ajal telefoni. Oluline on keskenduda sellele tegevusele, mida parasjagu teha tuleb. Aga jah, kindlasti on mõnel õpilasel minuga keeruline olnud.

Milline õpilane Martin koolis oli? Kas ta oli juba siis sama sihikindel, nagu „Rakett69“ puhul, kuhu proovis 4 aastat pääseda?
Martin on tohutult arenenud nende aastate jooksul. Ta sattus lütseumisse tulles väga sümpaatsesse ja tugevasse klassi. Selles klassis oli õppimine ja vaimsus alati populaarne. Seal kohtus Martin teda palju mõjutanud eelmisel hooajal võistelnud Johannesega. Kahekesi moodustavad nad täiusliku koosluse. Martin on mitmekülgselt andekas tegelikult kõiges - tal on lai silmaring ning head teadmised ka humanitaarainetes. Martin on selline õpilane, kellesugusest on igal õpetajal ainult puhas rõõm. Ta on lisaks õppimishuvile ka inimesena helge, sõbralik, viisakas ja abivalmis. Martini sõnavaras puuduvad repliigid „ei saa“ ja „ei oska“. Sihikindel on ta alati olnud, ja kaotada talle ei üldse ei meeldi. Praegu ta ei ole veel päriselt oma valdkonda või nišši leidnud, kuid kui ta selle kord leiab, siis temast on kindlasti maailmale palju kasu.

Kas temaga seoses meenub mõni huvitav või naljakas juhtum?
Martin ja Johannes olid väga suured keemiahuvilised ning nad olid vahetundides pidevalt keemiaklassis ja uurisid mingeid reaktiive või näppisid laboritarvikuid. Nad kinkisid mulle pärast kooli lõpetamist möödunud aastal pudelikese ise sünteesitud 80%-lise „raketikütusega“. Aga ega ma seda maitsta küll ei julge.

Mida tundsite, kui jaanuaris teda saates võistlemas nägite?
Teadsin, et ta proovib ikka ja jälle uuesti, ja see, et ta ühel päeval seal osaleb, ei olnud mulle üllatus.

Kas aimasite juba siis, et olete tema jaoks kõige olulisem õpetaja? Mis tundeid Martini võit teis õpetajana tekitas?
Ma ei mõtle üldse sellistele asjadele ehk siis ei aimanud. Proovin vaikselt oma tööd teha nii hästi, kui oskan. Juba eelmisel aastal oli Johannese 3. koht suur rõõm ja üllatus. Ja kui nüüd veel selline asi ootamatult selgus, siis on ikka hea meel küll, sest see on suurim tunnustus, mis õpetaja elus üldse saab olla. See on juba teist korda minu õpetajaelus, kui õpilane mind mainib - paar aastat tagasi märkis noorteadlane Sander Ratso mind oma keemiaalases doktoritöö väljaandes. Olen nende poiste üle väga uhke ja tunnen kuidagi nagu elutöö on tehtud või nii :)

Leian, et „Rakett69“ sellel hooajal toimunud õpetajaameti nö pilti toomine on tohutult oluline kõikide Eesti õpetajate jaoks. Saates nimetati aasta jooksul ju mitmeid tublisid Eesti õpetajaid.