Suur intervjuu „Wheeler Dealerite“ saatejuhtidega - kas kunagi võiks ka Eestisse asja olla?

Alates käesolevast nädalast on Discovery+ eetris menuka autosaate Wheeler Dealers värske, 18. hooaeg. Veli V. Rajasaar käis Ühendkuningriigis kohal ja usutles saatejuhte, kirjutab Accelerista.com.

Hektilise ilmaga päeval hilinesid kõik lennud – välja arvatud see üks, mis mu vahepeatusest Amsterdamist Londoni poole suundus. Kuid pole probleeme, vaid lahendused – ja kuidagi õnnestus mul päeva viimase külastajana napilt jõuda „Wheeler Dealersi“ hubasesse, keset Briti eikusagit asuvasse stuudio-garaaži. Tundus uskumatu, kuid minu vastas istusid legendaarne Mike Brewer ja saate värskeim, F1-taustaga mehaanik Marc „Elvis“ Priestley.

Esiteks, veidi teie tausta. Mis olid teie esimesed autod, kui noored te olite, mida te nende juures muutsite, mida need teile õpetasid?

Elvis: „Minu esimene auto oli VW põrnikas, mind tõmbas meeletult kogu nendega seotud skeene. Ma olin 17-aastane, kui ma võtsin kogu oma raha ja ostsin täiesti kohutavas seisukorras tibukollase Põrnika, aga ma armastasin teda. Ja ta õpetas mulle, et mitte kunagi ei tasu karta oma auto kallal toimetamist – eriti nii lihtsa masina puhul. Iga nädalavahetus võtsin ma sellel mootori maha ja iga korraga muutusin ma üha julgemaks ja võtsin suuremaid ampse – sest mis on kõige hullem, mis võib juhtuda?

See Põrnikas on kahtlemata süüdi selles, et ma praegu siin olen. Mul ei olnud mingeid juhiseid, keegi ei õpetanud mulle, mida teha. See käed-külge kogemus oli hindamatu.“

Kas enne näppisid või sõitsid?

E: „Enne sõitsin, sest ma elasin väikses külas, mis ei olnud väga hästi suuremate kohtadega ühendanud. See auto andis mulle vabaduse ja sõltumatuse oma vanematest. Kuid sellele järgnes väga kiiresti ka arusaam, et ma saan ise tegemist harjutada ja muudatusi teha.

Ja selle auto puhul ei olnudki eriti midagi vaja – mõned narred, kruvikeerajad ja suur haamer! Ja kui kunagi midagi spetsiifilisemat vaja oli, siis alati leidus võimalus. Ja see on alati olnud minu autodega seotud moto – alati on võimalus! Kui see pole alguses ilmselge, ei tähenda see, et see pole võimalik. See tuleb lihtsalt välja mõelda.“

Mike: „Oma esimese auto ostsin ma 16-aastaselt oma järgmiseks sünnipäevaks ehk legaalse sõiduea saabumiseks valmistudes. See oli väike 1-liitrise mootoriga beež Mini, väga igav auto, kuid sellegipoolest minu unistus. Kui ma 17 sain ja sõidueksami läbisin, ei suutnud ma ära oodata, millal saan sellega sõita, kuhu hing ihaldab.

Kahjuks tagurdas mu õe naaber sellele üpris kehvasti otsa, kuid kindlustus maksis kõik kenasti kinni ja selle raha eest ei saanud ma mitte ainult mõlke korda, vaid ka ilusad veljed osta ja sisustuse korda teha! See oli minu esimene autoäri – ma tegin ta nii edukalt korda, et müüsin ta 500-naelase kasumiga maha. Ja sealt see mõte hargnema läkski – vau, see tuli hästi välja, ma teen seda veel! Sellest Minist sündiski Wheeler Dealers.“

Kui te mõtlete tagasi nii enda isiklikule kui saate autoajaloole, siis tooge välja üks auto, mille oleksite võimaluse korral endale hoidnud.

E: „Me just taastasime ühe Porsche 911. Minu jaoks on see unistuste auto, ma oleks väga tahtnud seda alles jätta. Paraku peame me neil siiski minna laskma ja me müüsime ta edasi kellelegi, kes tema eest väga head hoolt kannab.“

M: „Minu jaoks on selleks üks auto, mis me Ameerikas tegime – Austin-Healey 3000. Midagi tema puhul oli nii kütkestav – suur rool, kabriolett, madal isteasend, sa oled samaaegselt nii autos sees kui väljas, sellel on suur mootor ja palju jõudu, see oli lihtsalt väga äge kogemus. Ühtlasi on see auto kasumi mõttes rekordihoidja – me ostsime selle 35 000 USD eest ja suunasime ta teadlikult ühele kindlale oksjonile. Me teadsime kohe, et meil saab olema üks minut autoga tähelepanu tõmbamiseks – seega me keskendusime sellele, et ta kõlaks hästi, näeks hea välja ja lõhnaks hästi.

Me tegime edeva punase nahksisu, tõime väljalaske külgedele suunaga publiku poole ja me poleerisime seda autot nagu meie elu sõltuks sellest. See oli nii edukas esitlus, et me müüsime auto 75 000 USD eest.“

Rääkige oma unistuste autodest. Mis iganes ajajärk, piiranguteta!

M: „Paljud inimesed ootaksid vist, et me Elvisega käiksime välja midagi ulmelist, näiteks Ferrari 250 GTO… Aga ei, Porsche ja Mini!“

E: „Just! Minu jaoks on unistus Porsche 911, 964 kere. Kahjuks on see nüüd ka kõigi teiste unistuste auto ja hinnad on läbi lae, aga ma armastan selle kuju, stiili, see on ikooniline. See on poster, mis lapsena mu seinal oli.“

M: „Nagu Elviselgi on 964 ka minu unistus. Me mõlemad oleme vist öelnud, et tahaksime Turbo S-i, see oleks ideaal. Kuid mul on ka teine unistuste auto, mis on kättesaadavam – 1967. aasta Austin Mini Cooper S! Ma absoluutselt armastan seda, see on väga kaasahaarav auto ja tuletab mulle noorust meelde.“

Kas sinu esimene Mini on ikka kuskil alles?

M: „Ma tahaks ta leida, see oleks väga tore! Aga ma kardan, et ta on praeguseks supipurkideks saanud. Ta oli niigi otsast supipurk, kui ma ta ära müüsin!“

Lähme edasi saate juurde – kui kaua ühe hooaja filmimine võtab?

M: „Tavaliselt võtab hooaeg ehk 20 episoodi aasta kuni 14 kuud. See on järjestikune töö, me ei saa tavaliselt hooaegade vahel väga asu. Produktsioon püüab meeskonna ja töökoja pidevas töös hoida.“

E: „Ja publik soovib ju ka pidevalt uut sisu!“

M: „Just, kohe kui hooaja viimane osa on eetris olnud, mattume nii meie kui Discovery küsimustesse… millal uus hooaeg tuleb? Seega see on pidev töö, me valmistame juba ühe hooaja filmimisel järgmist ette, sellel pole kindlat algus- ega lõppkuupäeva.“

Lähme tootmise osas veidi spetsiifilisemaks – kas te filmite kronoloogiliselt ehk episoodikaupa, või segmentide kaupa ja läbisegi?

M: „Las ma vastan sellele – jah! Sest me teeme mõlemat.“

E: „See oleks nii lihtne, kui me saaksime filmida kronoloogiliselt – Mike ostab auto, toob mulle, mina parandan seda, siis me sõidame sellega, siis me müüme ta maha. Kuid see ei mängi peaaegu kunagi nii välja. Mõned autod võtavad töökojas palju kauem aega kui teised, mõnikord leiab Mike auto mis on nüüd ja kohe vaja ära tuua, see kõik on väga läbisegi protsess.“

M: „Üldiselt töötame me korraga viie auto kallal. Tavaliselt jaotan ma hooaja mõtteliselt neljaks viieautoliseks plokiks, kohe alguses lähen ja ostan viis autot ära. Praegu on näiteks siin meie taga tõstukil tänase päeva teine auto.“

Eeltootmisest rääkides – kuidas te hooaja autode mõttes ette valmistate? Kas te valite hooajale teema ja autod sõltumata sellest, mis hetkel turul saadaval on? Või vaatate te, mis saadaval on, ja kohandate järgneva hooaja selle ümber?

E: „See on jällegi natuke mõlemat. Meil on üldiselt ikka väga palju pikem nimekiri sobivaid autosid, kui hooaega pääseb. Meil on Mike’iga mõlemal autosid, mida me väga saatesse võtta tahaks. Meie mõlema nimekirja satub autosid, mis on peaaegu kättesaamatud, kord-elus-autod, ja siis meil on teised, mis on realistlikumad. Ja siis on meil ka nii-öelda vabad kohad, sest mina või Mike võime juhuslikult mööda teed sõita ja siis märgata – oot, mis see seal on? See sobiks meile ideaalselt! Kas see on müüa?

Ja muidugi vaatajad. See on osalt nii suure ulatuse võlu – meie publik ütleb meile läbi sotsiaalmeedia igapäevaselt, mida nad saates näha tahaks. Seetõttu on meil väga hea arusaam, mida vaatajad soovivad. Ja meil on ju nüüdseks 20 aastat kogemusi – palju me olemegi autosid teinud selle aja jooksul, 350 umbes? See ei tähenda, et me ei saaks kunagi uuesti sama autot ette võtta, kuid me peame leidma uue viisi selle auto lugu jutustada, võtma mingi teise lähenemisnurga.“

Aga kumb teist on autode valikul peamine otsustaja?

M: „Ma ütleks, et mina olen lihtsalt see valjuhäälsem, kuna ma hoian kogu aeg turul kätt pulsil ja lihtsalt pean teadma, mis toimub. Me veedame Elvisega päris palju aega koos ja enamjaolt arutame ikka autode teemal – et mis on parasjagu kuum.“

Loe täispikka eksklusiivintervjuud ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.