„Rakett69“ režissöör Kristo Veinberg: see saade on korralik väljakutse

Juba 13. hooaega ETV kanalil eetrisse jõudev teadussaade „Rakett69“ on aegade jooksul läbinud mitmeid uuendusi. Sel aastal oli üheks olulisemaks uuenduseks muudatus tiimis - menuka sarja režiitööd veab nüüd Kristo Veinberg, kelle jaoks on haridus, haritus ja noored alati väga südamelähedasteks teemadeks olnud.

Sul on peagi seljataga esimene hooaeg „Rakett69“ režissöörina. Kuidas see möödus? Millised olid Su ootused-lootused?

Kujundlikult võiks öelda, et see oli kiire kui raketisõit. Minu suurim ootus ja lootus oli, et ma sellest raketist maha ei kukuks ja suudaksin Eesti edukaimat ning õnnestunumat originaal-teleformaati edasi viia. Esimeste episoodide tõusnud vaatajanumbrid võrreldes eelmiste aastate omadega näitavad, et päris seisma see rakett minu saabumisel õnneks ei jäänud.

Räägi veidi lähemalt, milline on režissööri täpsem roll nii suuremahulise saatesarja juures?

Režissöör on nagu kapten laevas või peakokk restoranis - ta peab võttel kogu meeskonna ühise eesmärgi ja visiooni nimel tööle panema ning olema kursis kõige ja kõikide liikmete tööülesannetega. Ta peab olema pardal ülesannete väljamõtlemisest ning disainimisest alates, et see teleekraanil töötaks ja hea välja näeks. Välja mõtlema, kuidas võtteplatsil asjad, võistlejad, saatejuht-kohtunikud ja operaatorid paiknema peavad ning neid juhendama. Lõpetades sellega, et saade ka apetiitsena vaatajateni jõuaks. Lahendama sellel teel tekkivaid probleeme. Ehk kui toimetaja vastutab ja hoolitseb saate sisu eest, siis režissöör kõige eest, mis puudutab visuaalset ja silmaga nähtavat. Aga nagu ma ütlesin - siis see on ikkagi meeskonnatöö ja „Rakett69“ saate juures on hulk olulisi inimesi, ilma kelleta see ei saaks sündida - toimetaja, teadustoimetus, produtsent, montaažirežissöör, juhtoperaator, valgustaja jne.

Millised olid muudatused, mis Sa saadetes sel hooajal sisse viisid?

Ma olen alati olnud seda meelt, et toimivat mudelit esimesel hooajal lõhkuma ei tohiks hakata. Modifitseerida võib küll, aga suuri muutusi sisse tuua ei tasuks, ilma, et kogu masinavärgist puuduks korralik ülevaade. Tõsisemad fännid võivad märgata, et sellest hooajast on saate alguses võistlejate tutvustusplaanid nüüd personaalsemad ja huvitavamad. Kaotasime ära võistlejate juurest kohati arusaamatud läbipaistvad tahvlid ning asendasime need multifunktsionaalsete teler-tahvlitega, mille küljes asuvad ka kasutatavad tööriistad. Lisaks on saatejuhi ja kohtunike seljataga suur Rakett69 led-valgus logosein. Avasaatesse kaasasime mu hea kolleegi ETV-st - Alvar Tiisleri võistlejate sooritust kommenteerima. Need on vist märgatuimad muutused, mis silma hakkavad.

Kas võtetel juhtus ka midagi ootamatut / naljakat, mis eriliselt meelde jäi?

Nalja saab alati, aga eredamalt on meelde jäänud ikka need ootamatused, kui eeldatavad favoriidid saatest (liiga vara) välja on kukkunud.

Mida põnevat on oodata finaalsaatest?

Finaalis on oodata väga ägedaid Rube Goldbergi masinaid. Lisaks selgub põnevas duellis 13. hooaja võitja, kes pistab enda tasku „Rakett69“ läbi aegade suurima auhinnaraha. Esimest korda tõstame püünele, täname ja autasustame ka finaliste enim mõjutanud õpetajaid.

Kas olid „Rakett69“ saate vaataja ka juba varem?

Oo jaa! Pean tunnistama, et ülikooliaegadel jäi mul vaatamises küll auk sisse, kuid esimesi ja viimaseid hooaegasid olen ikka jälginud.

Miks Sinu arvates selline saatesari oluline on?

Oma hingelt olen ma maailmaparandaja. Minu jaoks on haridus, haritus ja noored alati väga südamelähedasteks teemadeks olnud. Olen olnud ise põhikoolis õpetaja ja teinud enim saateid just noortele. Minu filosoofia on see, et ühiskonnana arenemiseks on vaja haritumat rahvast ning „Rakett69“ on näidanud, et on noortele väga suureks inspiratsiooniallikaks näitamaks, et haridus (ja teadus) on äge!

Mis on „Rakett69“ puhul režissööri jaoks kõige keerulisem ja väljakutsuvam?

Kogu see saade on üks korralik väljakutse, aga vast kõige keerulisem on saatesse ülesandeid valides ja disainides hoomata, et kuidas ja kui arusaadavad need televaatajale tunduvad. Ütleme nii, et olnud paar korralikku jalgalaskmist, mis algselt ideena tunduvad ägedad, aga hiljem telekast vaadates mõistad, et tegelikult vaataja päris kõigest hästi aru ei saanud. Just et kuidas saavutada kõikide ülesannetega see balanss, et see oleks piisavalt keeruline ja äge, ent samas ka televaatajale mõistetav.

Kas Sul on ka visioon, kuidas saade edaspidi võiks pildiliselt muutuda? Kas see on vajalik ja oluline?

Ma arvan, et „Rakett69“ puhul võiks pidev areng olla ikkagi eesmärgiks, sest vaataja ootab ju alati midagi natuke uut kui ta varem juba näinud on. Olgugi, et osalejad ja ülesanded on meil igal aastal nagunii uued. Mul on ideid, kuidas pildiline muutus võiks tulevikus progresseeruda, kuid siin seab piirid saate eelarve ja natuke ka võtteplats, kus me „Rakett69“ filmime. Elame-näeme, kas ja kuidas neid tulevikus realiseerida saab.

Kas Sul režissöörina on ka vahet, millise saatega tööd teed?

Kindlasti on. Nagu ma ennist ütlesin, siis oma eesmärgi poolest olen ma maailmaparandaja ja ka saated, mida ma teen, peaksid lähtuma põhimõttest, et nad muudavad või mõjutavad vaatajat paremuse suunas. Ka hea meelelahutus võib kellegi elu veidi paremaks muuta, ent kollast trash realityt ei sooviks ma kunagi teha. Korra oma karjääri alguses olen ma seda leebel kujul teinud, ent see panigi perspektiivi paika, et mida ma tulevikus kindlasti teha ei sooviks.

Milliste saadetega oled varem olnud ja oled praegu seotud?

Hetkel peale „Rakett69“ leiab ERRi kanalitest veel noortesaate „Nova“ ja uue lavastusliku lastesaate „Luise ja Oliver“, mille režissööriks ma olen. Eelmise aasta novembris raputasime üldsust saatega „Kinoteatri MM Katarsis“, sügisel oli EFTA-l nomineeritud mälumäng „Kes teaks?!“ ja enda magistritööna lõin ma kunagi kutseharidust populariseeriva võistlussaate „Noor Meister“. Viimane on küll uue režissööri käe all hoopis uues kuues ja uues kanalis, ent originaalne „Noor Meister“, mis ETV-s eelneval kolmel hooajal jooksis, on minu ja Anatoli Tafitšuki loodud formaat. Nimistust leiab ka teisi saateid, aga kõiki siin välja tuua ei ole mõtet. Lisaks telesaadete tegemisele režissöörina loovutan ma ka enda häält paljudele multikatele ja saadetele. Näiteks Käsna-Kallele, Teismelistele Ninjakilpkonnadele, Lego multikatele ja hiljuti oli kinodes ka „Gulliveri tagasitulek“, kus Gulliver rääkis minu häälega.

Kuidas ja miks selle valdkonna juurde sattusid?

Mulle on noorest east alates meeldinud nii kunst kui tehnika ja gümnaasiumi alguses tahtsin ma saada arhitektiks või disaineriks. Enim inspireerisid mind autodisainer Björn Koop ja kadunud moedisainer Virgil Abloh. Ent läbi ootamatu juhuse avastasin ma enda jaoks hoopis teatri. Ma käisin Nukuteatri noortestuudios, kui üks BFM-i režiitudeng kutsus mind enda lühifilmi peaosa mängima. Seal filmivõtetel kuidagi see avastamine toimuski, et režissööri töö on äge! Kuid ma ei julenud kohe peale gümnaasiumi režiiõppesse veel kandideerida. See tundus mulle selline ala, kus peab olema mingisugune elukogemus või nägemus, aga tol hetkel seda mul veel polnud.

Kuna mulle meeldis teater ja näitlemine ka, siis proovisin Lavakasse sisse astuda, ent sinna mind vastu ei võetud. Õppisin siis aastakese rõivaste disaini Tallinna Tehnikakõrgkoolis enne kui leidsin end Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennus näitlejatudengina. Kuid kui enne teatrikooli tahtsin saada filmirežissööriks, siis teatrikooli ajal sain aru, et tegelikult on telerežissööri töö oma loomu ja vaheldusrikkuse poolest isegi veel ägedam.

Pärast näitlejaõpingute lõpetamist kandideerisin ma kohe BFM-i telerežii magistriõppesse, ent komisjoni arvates polnud mul piisavalt televisiooni kogemust, et mind sinna vastu võtta. Niisiis asusin ma otsima võimalust, et seda kogemust kuskilt saada. Läbi juhuse avastasin, et Tallinna Polütehnikum õpetab teleoperaatoreid ning õpe kestab 1 aasta. Kuna olin teatrikoolis paar lühifilmi teinud ja mingisugune kompositsioonitunnetus oli olemas, siis võeti mind sinna vastu. Oma praktikakohaks valisin ma ERR-i ja järgmisel aastal uuesti BFM-i telerežiimagistrisse kandideerides oli mul telekogemus juba olemas. Sealt ma oma teekonda telerežissöörina alustasin.

Mis õppeained olid koolis Su lemmikud?

Eks igas õppeaines tuleb leida suhkrutükike, et see enda jaoks põnevaks ja huvitavaks muuta, ent enim sümpatiseerisid kunst, kirjandus ja kehaline kasvastus.

Kas mäletad mõnda õpetajat, kes Sind koolis enim positiivselt mõjutas?

Neid oli mitmeid ja eks kõiki meenutan siiani hea sõnaga. Ent enim positiivses suunas mõjutasid mind ikkagi mu lemmikõppeainete õpetajad. Lisaks ka muusikaõpetaja, kes suutis mind enam-vähem viisi pidama panna.

Teadusvõistlus „Rakett69“ jätkub sel laupäeval kell 19.30 Eesti Televisiooni kanalil, hooaja finaalsaade on eetris 15. aprillil.