Keemiaõpetaja Katrin Soika: hindamine ei ole sageli piisavalt informatiivne
(5)
Laupäevases „Rakett69“ saates kohtunikurollis tegutsenud Katrin Soika on raketlastega seotud juba aastaid: paljud tema õpilastest on saates osalenud ja mitmed isegi esikoha pälvinud. Gustav Adolfi Gümnaasiumis keemiat õpetava pedagoogi sõnul on talle oluline, et tema õpilased tunneksid ennast tunnis turvaliselt ja julgeksid eksida, seostada, avastada ning küsida.
Kui suur „Rakett69“ fänn olite enne kohtunikurolli asumist?
Olen alati olnud „Rakett69“ fänn. Samas pean tõdema, et suurem hooaja fänn olen siis, kui saates on mõni minu õpilastest, sest siis on eriti põnev laupäevaõhtuid oodata. Kolme aasta saateid vaatasin lõpuni pingsalt, sest olin nende võitjate (Timothy, Karl Vilhelmi ja Tiago) klassijuhataja ning koos alustasime looduse uurimist juba 7. klassis loodusõpetusest. Lugesin kokku, et raketlasi, keda ma olen õpetanud, on olnud saadetes 20 + 4 (neli selle aasta võistlejat), neist üheksale olen olnud klassijuhataja. Seega arvan, et võin tituleerida ennast päris suureks „Rakett69“ fänniks, kes ehk ei tea peast kõiki läbiviidud eksperimente, kuid on hinges elanud tõeliselt kaasa paljudele osalejatele ning olen kuulnud hiljem nende kordaminekutest ja muredest.
Miks see saade Teie arvates oluline on?
„Rakett69“ aitab populariseerida loodusteadusi. Usun, et selle saate tõttu ootavad juba algklasside õpilased keemia ja füüsika tunde.
Mida peaks veel tegema, et noored huvituksid rohkem teadus- ja tehnoloogiavaldkonnast?
Õpilasel peab olema loodusainete ja matemaatikatundides huvitav, kuid tund peab olema ka piisavalt väljakutseid valmistav ja veidi keerukas. Seega peab õpetaja oskama valida klassile teema käsitlemiseks sobiva meetodi ja raskusastme. Oluline roll on ka praktilistel tegevustel. Tean, et mitmetes koolides on siiani puudus katsevahenditest ja reagentidest. Uute valmivate riigigümnaasiumide varustus tundub olevat hea, kuid toetama peab järepidevalt kõiki olemasolevaid koole. Õpetaja ei pea ostma kooli soodat, propaani, suhkrut, äädikat vmt enda vahenditest. Gustav Adolfi Gümnaasiumis on tänu erinevatele projektidele ja vilistlaste abile päris esinduslikud katsete läbiviimise võimalused. Praktilised tööd on loodusteaduslike ainete õppimise üheks komponendiks.
Ka õpetajaid on reaalteadustes väga vähe peale tulemas. Mida selles osas tuleks ette võtta?
Olen ka Tallinna Ülikoolis keemia didaktik ning seetõttu vaatlen probleemi osaliselt ka ülikooli vaatevinklist. Üliõpilasi tuleb ülikooli vähe (olen siiralt rõõmus, kui ühel aastal hakkab gümnaasiumi keemiaõpetajaks õppima kolm inimest). Neist vähestest, kes tulevad, töötavad mitmed juba enne õpetajana. Sageli põlevad nad läbi juba esimestel aastatel, sest koolis on suur koormus, ülikoolis on vaja tegutseda ning endal ei ole veel piisavalt kogemust. See omakorda annab kõlapinda teadmisele, et õpetajaamet on keerukas. Tundub, et õpetajaks jääda on lihtsam neil, kes on lähedalt näinud õpetaja elukutse kitsaskohti ja rõõme.
Enda 20 aastase tööstaaži tõttu tean, et vaid piisavalt suur palk motiveeriks õpetajaks õppima neid, keda see soov ei ole saatnud lapsepõlvest. Samuti on noorel õpetajal vaja rohkem tuge. Neil on koolides mentorid, kuid näen, et noor reaalteaduste õpetaja vajab ka ainepõhist abi.
Kui usin õppija Te ise koolis olite?
Arvan, et ma olin usin hetkeliste teadmiste meeldejätja, kuid mitte osav õppija. Tahtsin olla väga tubli ja hinded olid mul head, kuid ma ei osanud õppida mõttega, ei julgenud küsida täiendavaid küsimusi ning puudulik oli ka erinevate õpistrateegiate hulk. Kogesin õppijana nii kooliärevust ja stressi kui koolirõõmu. Olen kindel, et emotsioonid, teadmised ja oskused, mida koolist sain, sõltusid suurel määral minu õpetajatest. Arvan, et 1987. aasta koolisüsteem, kuhu ma sisenesin, ei toetanud õppimist sellisel määral nagu tänapäevane kool.
Kas keemia kujunes Teie lemmikuks juba koolis käies?
Keemia on mulle alati meeldinud. Mulle meeldis väga minu keemiaõpetaja Viiu Sillaste ning tänu klassijuhataja Vilma Kukrusele oskasin hinnata keemias füüsikaliste protsesside ilu. Hetkel tundub, et kooli ajal meeldis mulle bioloogia ainena siiski rohkem kui keemia. Põhjuseks oli arvatavasti minu vanaisa, kes käis minu ja õega palju metsas ja juhtis maakodu ümber tähelepanu lindudele, taimedele, loomadele ja putukatele. Seega oli bioloogia väga hästi mõistetav ja tajutav, kuid keemia oli midagi erilist.
Mis on Teie lemmikuim keemiline element?
Mitmelapselise pere emana tean, et ma ei saa öelda, kes on minu lemmiklaps. Samamoodi ei oska ma keemiaõpetajana öelda, milline on minu lemmikuim keemiline element. Kõigiga on toredaid lugusid või mõtteid. Viimasel ajal on minu tähelepanu köitnud vismut ja lämmastik.
Millist keemiaga seotud ülesannet soovitaksite „Rakett69“ teadustoimetusele?
Soovitaks teha midagi elektrolüüsiga (nt vesilahuste elektrolüüs või galvanosteegia), lasta määrata, milliseid aineid on erinevates preparaatides vms. Plastide ja lima avastamine on samuti huvitav tegevus.
Millal tundsite, et soovite ka ise õpetajaks saada?
Olen kogu oma teadliku elu soovinud saada õpetajaks. Olen kindel, et see tulenes vanemate ja vanavanemate positiivsest eeskujust- nad on/olid väga hinnatud ja suurepärased õpetajad. Samuti on mulle meeldinud alati esineda ja gruppe juhtida. Tundub, et on olemas õpetaja ameti geen, mis avaldub ka minu lastel.
Millised on selle ameti suurimad plussid ja miinused?
Suurimaks plussiks on positiivsed emotsioonid ja mõtted, mida saad noortega koos olles. Selles ametis ei hakka kunagi igav, sest iga päev on täis üllatusi. Seega ükski päev ei kordu. Õpetajaameti miinuseks on kindlasti see, et väga lihtne on tunda, et midagi on tegemata. Õpetamine ja selle haldamine ei saa iialgi valmis. Mitte kunagi ei ole õpetajal valmis kõik teema käsitlemiseks vajalikud materjalid, meetodid arenevad jmt. Suurte klasside puhul ei jõua jälgida õpilaste arengut ja võtta kõike arvesse, mida võiks teha. See võib tekitada tunde, et ma panustan nii palju, aga ikka ei saa kõigega hakkama. Eeltoodu võimendab omakorda läbipõlemise ohtu.
Seega, koolis sa küll annad endast energiat, kuid saad tagasi midagi märksa enamat kui see, millest eelnevalt loobusid.
Milline õpetaja Te olete?
Ennast on raske kirjeldada, sest ma ei ole ise õpilasena enda tunnis. Mulle meeldib õpetajana areneda ja katsetada uusi praktikaid, meetodeid jmt. Soovin, et minu õpilased tunneksid ennast tunnis turvaliselt ja julgeksid eksida, seostada, avastada ning küsida. Meil tagasisidestavad igal aastal õpilased õpetajatele nende tunde jmt. Sellel aastal kõnetas mind väga üks 8. kl õpilase mõte: „Te olete mu lemmikõpetaja, sest seletate teemasid kõige paremini ja oskate õpilastega hästi arvestada ja innustate neid selle aine vastu huvi tundma. Mulle ka väga meeldib Teie konsultatsioonides käia, käite iga õpilase juures ja vaatate, et ta on asjast aru saanud. Sellepärast meeldib mulle ka väga keemia, kuna teie teete selle nii põnevaks, et tahan kohe ise juurde õppida. Käiksin Teie konsultatsioonis iga päev, kui nii minul kui ka teil selleks aega oleks, aga muidu saan tunnis juba päris palju teadmisi.“
Lisan juurde, et konsultatsioone proovin teha neile, kes ei saa keemias hakkama ja neile, kes sooviksid teada rohkem, kui tavaline tund pakub. Kahjuks pean sageli tõdema, et inimesel on teatud võimete piirid.
Kui kerge või keeruline on õpilasi keemiast huvituma panna?
Eks see, kas õpilast saab panna keemiast huvituma või mitte, sõltub ka õpetaja ja õpilase isiksustest. Mõne klassiga ja õpilasega leiab kiiresti ühise keele, mõnega läheb aega. Tean, et mina ei suuda kõiki õpilasi panna keemiast huvituma, kuid olen valmis seda proovima. Kui õpilane ei huvitu õppimisest üldse ja on hetkel maailmaga pahuksis, siis on väga keerukas panna teda huvituma ühest õppeainest.
Keemiaõpetaja peab olema enesekindel ja tasakaalukas ning omama piisavalt laia teadmiste pagasit (nii ainealast kui didaktilist). Tänapäevane kontseptsioon, et õpetaja ei ole teadmiste jagaja vaid juht on mõneti ohtlik. Õpetaja roll ei ole tundide kaupa enda teadmisi demonstreerida ja dikteerida, kuid keemiaõpetajal peavad olema väga head ainealased teadmised selleks, et tunnis toimuvaid protsesse juhtida. Ma ei saa juhtida teadmiste omandamise protsessi, kui ma ise õpitut ei mõista. Keemiliste protsesside mõistmiseks on vaja väga palju infot ja selle analüüsi. Kui sul on head teadmised, empaatiavõime ja huvi enda õpetatava aine vastu, siis on lootus, et annad seda mingilgi määral enda õpilastele - ehk tekitad ka huvi.
Milline on hetkel Eesti hariduse tase ja kas/mida tuleks muuta?
Ma ei tea, kuidas mõtestada hariduse taseme olemust. Samas olen rahul, et minu lapsed õpivad Eesti koolis. Lapsevanemana naudin seda, kui saan ise koolis enda lapsi õpetada. Ma muudaksin hindamise rolli ja tähtsust. Üha enam mõistan, et hindamine ei ole minu jaoks sageli piisavalt informatiivne. Mul on tõesti mõnikord kurb kuulda, et õpilane saab mõne töö eest mitterahuldava hinde, kuid see on tingitud nt kooliärevusest, väsimusest, kodustest probleemidest vms. Mida me hindame? Kuidas me hindame? Milleks me hindame? Tahaksin, et õpetajad ja õpilased mõistaksid paremini, miks on hea koos koolis uusi teadmisi avastada, süstematiseerida ja mõtestada - selle põhjuseks ei ole saadav hinne.
Teadusvõistlus „Rakett69“ on ETV kanalil eetris laupäeviti kell 19.30. Saatesari teeb sel hooajal kummarduse õpetajate olulisele rollile - mitmetes saadetes on õpetajad kohtunikurollis ning võitjat enim mõjutanud pedagoog saab LHV poolt 5000 euro suuruse preemia. Lisainfo www.rakett69.ee.
