Lilian õpib Hugo Treffneri Gümnaasiumi humanitaarsuuna 11. klassis ning Heino Elleri Muusikakoolis klassikalise klaveri erialal. Hingelähedaseks peab ta kirjandust, filosoofiat ja füüsikat, klaveriõpingutes vabaimprovisatsiooni. „Mina ja mu peamine huvi, muusika, on üheks tervikuks kasvanud, kooseksisteerimise harmooniat iseeneses otsin aga siiamaani, seetõttu õpin seda ka kõrgemal tasemel edasi,“ avab Lilian oma kahekordse koolitee tagamaid. Muul ajal veedab ta meeleldi aega lugedes, kunsti luues või kõrvalistel loodusradadel seigeldes. „Aastate jooksul olen õppinud ülimaks väärtuseks pidama teadlikult vaikuses olemist ja selle kuulamist, kohati ka fredjüssilikku molutamist,“ täiendab ta.

Lapsena uuris Lilian nii palju teadusraamatuid, et tema eesti filoloogist ema kartis, et tütar ei hakka eales ilukirjandust lugema. „Tegin kirjandusalase võõrutuskuuri, sest sõltuvus teadusfaktidest oli nii suur,“ muigab tüdruk. Toonast teadushuvi aitas toita ka „Rakett69“ millega Lilianile seostub ere mälestus lapsepõlvest: „Maakodus üles kasvades sai igal laupäevasel õhtupoolikul televiisori ees puitpõrandal puslet kokku pandud ning ahjusooja leiba oodatud, samal ajal aga jälgisin pinevalt eetris olevat teadussaadet!“

Selle hooaja eel otsustas Lilian pisitillukese „sisemise mina“ silmad uuesti särama panna ning esitas viimase päeva õhtul kell 23.47 avalduse. Oma saatekogemusest rääkides toob Lilian esimesena välja grupitöö kui kollektiivse lennukuse stardiplatvormi. „Üksteisega mõtteid põrgatades saame kõik õppida midagi uut, inimeste eri oskused ja huvid aga loovad ühtse toimiva terviku. Praeguses tuntavalt lõhestunud maailmas unustame vahel selle ära, et ka mõttekaaslast tasuks kuulata ja et ka sinu enda hääl on muutuse algatamiseks väärtuslik,“ jagab ta inspireerivat mõtet.

Lilian koos tiimikaaslase Joosepiga ülesannet lahendamas.

„Sina ise oled oma suurim takistus,“ paneb Lilian südamele neile, kes saates osalemist kaaluvad: „Kandideerimisel võib paratamatult tekkida kahtlusi, mida saab ületada vaid mugavustsoonist välja astudes.“ Ent karta ei tasu, sest „Rakett69“ on paik, kus iseenda avastamise teekond on pingest hoolimata turvaline ja innustav. Lilian ütleb, et eelkõige on motivaatoriteks kaasvõistlejad- ja žüriiliikmed, kelle loovus ja ind inspireerib kõiki osalisi. „Saates tulevad muidugi kasuks reaalteadmised, kuid ma rõhutaksin enim keskendumisvõime- ja pingetaluvusoskust. Isegi ilma õpikuteadmisteta on võimalik loogika ja nutikusega ülesandeid efektiivselt lahendada, kui oma mõtteid ja närve taltsutada,“ leiab ta.

„Mind on mu eluteel mõjutanud väga paljud, tänu kellele saan kindlalt öelda, et kunagisest hallist hiirest on kasvanud inimene, kes on aldis väljakutsetele vastu astuma,“ räägib Lilian. Tüdruk meenutab hea sõnaga Põlva Kooli loodusainete õpetajaid ja Heino Elleri Muusikakooli mentoreid, tänu kellele hakkas ta aegamisi noppima esikohti nii olümpiaadidel kui konkurssidel ja sedasi oma võistlushimu kasvatas. Lilian lisab, et teda innustavad pühendujad, kes on leidnud midagi „omast“ ja jätavad oma loominguga jälje. „Inspireerun ka võimalusest ise luua, hinnates samas loomingu alguspunkti - kas siis muusikas vaikuse või kirjapildis lumivalge paberi ja vastteritatud pliiatsi näol,“ mõtiskleb ta.

Mis Liliani tulevikus ootab? - „Küll oleks meelipaitav, kui ma teaks!“ Seni on ta mõtteid mõlgutanud nii kontsertpianisti kui klaverimentori elukutse osas, teisalt tunduvad põnevad energeetika ja arhitektuuriakustika. „Enim tahaksin potentsiaalsel teadusteel rõhku panna just helide ja müra kasvavale rollile inimtegevuses ja -elus. Luues optimaalseid akustikalahendusi tahaksin taastada inimmeeltes vaikuse väärtuse. Ja kui mitte inseneri või akustiku, siis ehk pianistina,“ arvab Lilian.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena