Raketlane Joosep tutvustab oma põnevat hobi: olen seesmiselt ikka veel nagu energiat täis laps

Teadusvõistlusel „Rakett69“ sinises tiimis kaasa löönud Joosep Toom kasutab oma füüsikateadmisi lisaks koolitöödele ka armastatud hobiga tegelemisel. Möödunud aastal klassivendade kutsel mägironimisega alustanud noormees leiab, et see on perfektne hobi, mis ühendab trenni ja mõtlemise.

„Läksin klassivendadega alguses kaasa rohkem nalja pärast, sest ei osanud midagi „ronimisest“ kui sellisest arvata,“ meenutab Joosep. „Väga kiiresti mõistsin, et mulle meeldib see väga. Sellest hetkest peale olen enam-vähem regulaarselt alaga tegelenud.“

Mägironimisel on vaja eristada kahte peamist distsipliini: bouldering ja lead. „Esimene neist on otsese julgustuseta (vaid matid), rajad ei pürgi tavaliselt maast enam kui 4,5m kõrgusele ning on seetõttu lühemad. Lead-ronimiseks on vajalik täisvarustus (rakmed, ATC, nöör), sest rajad võivad ulatuda lausa 40 meetri kõrgusele maapinnast,“ selgitab noormees. Joosepi kinnitusel on Eestis üllatavalt palju siseronimisvõimalusi, peamised keskused asuvad Tartus (Ronimistehas) ja Tallinnas (Ronimisministeerium Tallinn ja Kivi Climbing), kuid samuti ka Märjamaal (Märjamaa Valla Spordikeskus). „Pikimad lead-rajad asuvad Hiiumaal elamuskeskuses Tuuletorn, kuid variante on üle Eesti: Tartu Ülikooli Spordihoones, Kristiine Spordihallis, Võru Spordikeskuses ja näiteks Kadrina Huvikeskuses,“ lisab ta.

Joosep muigab, et teda tundvate inimeste jaoks ei tulnud sellise ala valik üldse üllatusena. „Olen alati nautinud kõrgusi ja igasugust turnimist, olgu siis puude otsas, katustel või lihtsalt natukene nõudlikumal maastikul. Vanemate vaatevinklist polnud need huvid just kõige paremad ning nad tuletasid mulle pidevalt meelde, et ma ettevaatlikum oleksin. Vastasin iga kord väga enesekindlalt: „Ma olen ju kaljukits!“, mis neile muidugi üldse kindlustunnet ei pakkunud.“

Noormehe sõnul on tegemist väga mitmekülgse spordialaga, sest lisaks erinevatele distsipliinidele on rajad ka erinevates stiilides. „Slab sein on peaaegu vertikaalne ning nõuab seetõttu rohkem kontrolli ja tasakaalu: liigutakse seinaga paralleelselt ehk enamus keha poolt rakendatavatest jõududest peavad asuma ühel tasandil. Sellele vastukaaluks on overhang ehk koopalaadne sein, millel liigutakse rohkem kui ühel tasandil. Enda kogemustest lähtuvalt on overhang-seinal ronimime palju vabam, kuid samas nõuab rohkem jõudu ja üldkehalist pinget,“ selgitab Joosep. „Tihitipeale tuleb ette, et pead kasutama mingit lihast, mille olemasolust ei olnud sul õrna aimugi ning minu arvates on see parim viis kerelihaseid treenida.“

Joosep tõmbab paralleele ronimise ja ülesannete lahendamise vahel: iga rada saab ronida mitut moodi. „Tuleb ette, et mingi teatud liigutustega jada (beeta) ei tööta sinu jaoks üldse ning siis tundub rada võimatu, kuid kui kindla probleemi kallal piisavalt töötada, leiab kindlasti mingi lahenduse, mis töötab ka sinu kehatüübiga,“ kinnitab noor ronija. „Raja „lahendamisel“ tuleb mängu ka ronimise sotsiaalne aspekt: raskemaid radu on tore mitmekesi proovida, sest nähes, kuidas teised kindlaid liigutusi teevad, saad enda liigutusi korrigeerida.“ Tema sõnul saavad teised alati maast aidata ja öelda, mida peaks teistmoodi tegema. Siinkohal tuleb suuresti kasuks loogiline ja loov mõtlemine, et mitte kinni jääda ühte lahendusse, ning proovida alternatiive, mis kulutavad vähem energiat või muudavad liigutuste järjestust. Noormees leiab, et ronimisega alustades tulevad kasuks ka füüsikateadmised: kehale tundub seinal liikumine ebaloomulik ja füüsika aitab kergemini mõista, kuidas oma keha tuleks hoida ja kuhu jala peaks toetama.

Joosepi poolt ronitud raskeima tasemega rada on V6. „V6 on keskmise raskusega kaljuprobleemide keerukam ots, alates V7 on rajad juba rohkem edasijõudnutele. Minu suurim saavutus seoses ronimisega oli esimest korda Küprosel päris kivi peal ronimine,“ on ta siiani uhke. „Ühe mereäärse küla juures asetseb massiivne rändrahn, millel on üles seatud 16 meetri kõrgune lead-stiilis rada. Iseenesest on rada suhteliselt kerge, kuid esimese korraga nii kõrgele ronimiseks pidin kokku võtma kogu oma julguse.“ Ta lisab, et sisetingimustes ronides on alati teadmine, et kõik on kontrolli all ning midagi ei saa väga valesti minna, kuid väljas on tuhat erinevat asja, mis võib juhtuda: mentaalne blokk muudab raja mitu korda raskemaks, kui ta tegelikult olema peaks.

Kindlaid eesmärke Joosep endale mägironimises seadnud ei ole, kuid plaanib võimalikult palju välitingimustes ronida ning kogeda erinevaid loodusstseene. Suurimaks unistuseks on aga mägironimist teha Norras - nii sealse looduse kui ka radade kuulsuse pärast.

Oma lemmikronijaks peab noormees Tšehhist pärit Adam Ondrat. „Meil on suhteliselt sarnased kehaproportsioonid ja mulle meeldib, kui vokaalne ta ronides on,“ selgitab Joosep. „Tema poolt kuulsaks tehtud „Silence“, mis on hetkel üks raskemaid lead-radu maailmas, saigi oma nime sellest, et Ondra pidevalt karjus sellel ronides.“ Ka Joosepit mägironimisega tutvustanud klassivend on siiani suureks eeskujuks. „Ta annab endast alati kõik ja seda on kõrvalt väga motiveeriv vaadata.“

Joosepi arvates on ronimine perfektne hobi, mis ühendab endas trenni ja mõtlemise. „Soovitan kõigil vähemalt korra proovida: 9-le inimesele 10st on seni see siiralt meeldinud. Tegemist on hea väljundiga neile, kes nagu minagi on välimiselt täiskasvanud, kuid seesmiselt ikka veel energiat täis lapsed, kes puude otsas ronimist sajaga naudivad,“ kutsub ta kõiki ronima.