Bioloogiaõpetaja Lauri Mällo: huvi millegi vastu algab alati inimesest enesest

Laupäevases „Rakett69“ teadussaate episoodis hindas ühe kohtunikuna võistlejate tegutsemist Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Lauri Mällo. Suurte kogemustega pedagoog meenutab, et ei olnud ise just kõige eeskujulikum õpilane. Õpetajates hindas aga juba noorena eelkõige inimlikkust ja ausust.

Milline oli teie kogemus „Rakett69“ saates kohtunikuna osalemisest?

Kogemus oli igati väärtuslik. Üldpilt sellest, mis ekraanile jõuab, oli mul olemas, aga näha seda kõike kaadri tagant oli väga hea kogemus. Kohtunikuroll on omaette keeruline, sest õpetajana tahaksin hakata suunavaid küsimusi esitama ja noorte tegevust toetama. Mõnel hetkel oli seda soovi keeruline alla suruda.

Kas olite varem saadet vaadanud? Kas see on populaarne ka teie õpilaste hulgas?

Ma ei ole olnud regulaarne vaataja, olen vaadanud pigem juhuslikult üksikuid saatelõike. Õpilastega pole sellest juttu olnud, see võib tuleneda sellest, et paljud teemad saadetes on pigem füüsika- ja keemiateemalised ning bioloogiatundidesse need eriti ei kaja. Rohkem oli saatest juttu siis, kui tegime koolis Rakett69 õpihuvilaagreid, mille üheks juhendajaks ma olin. Siis sain küll aru, et vähemalt laagrites osalenud noored on mõningaid saateid vaadanud ja oskasid tänu saadetes nähtule oma mõttekäike ülesannete lahendamisse kaasa tuua.

Millise ülesande soovitaksite ise teadustoimetusel saatesse panna?

Seda on keeruline öelda. Eelistan alati ülesandeid, kus lahendajal ei ole vaja väga palju faktiteadmisi, vaid ta peab ette antud faktide abil jõudma lahendusteni. Ehk siis peab olema loov ja suutma informatsiooni kasutada. Ma pigem ei kasutaks ülesandeid, kus lahendus põhineb väga konkreetsel valemil või faktil, mille mitteteadmine saab takistuseks ülesande lahenduse leidmisel.

Kas ja kuidas „Rakett69“ noori mõjutab?

Minu jaoks oli reaalne kohtumine osalejatega väga omalaadne kogemus. Tegemist on noortega, kes on ambitsioonikad, targad ja ilmselgelt natuke teistsugused kui keskmine kooliõpilane. Selles mõttes on saate formaat ülihea võimalus just sellistele noortele, kes tahavad oma oskusi panna proovile võistluslikus situatsioonis ja teha midagi palju keerukamat, kui seda suudaks pakkuda tavaline koolitund.

Saate oluline roll on reaalainete populariseerimine. Kui „Rakett69“ saade on noortega jutuks tulnud, siis olen kuulnud mõtteid, et „Mina küll nii ei oskaks“ või et „No need on miskid hullud oivikud, kes seal osalevad“. Ehk siis on kindlasti noori, keda see saade motiveerib, kuid on ka neid, kes vaatavad seda kui telesaadet, kuhu neil justkui asja ei olekski. Õpetajana pean tunnistama, et kui mul oleks klassiruumis vaid sellised noored, kes jõuavad „Rakett69“ saatesse, siis oleks see omal moel väga väsitav, sest nende ootuste täitmine võib käia selgelt üle jõu.

Kuidas veel õpilastes teaduse vastu huvi tekitada saab?

Huvi millegi vastu algab alati inimesest enesest. See tähendab, et peab olema miski, mis mind selle mõtte, teema, ainesega seob. Esimese asjana on vaja teha teadus „söödavaks“. Väga paljud teemad reaalainetes on seotud meie igapäevaeluga, kuid nende lahtiseletamine teaduslikus keeles võib olla nii keeruline, et need pelutavad enamiku meist sellest mõttekäigust kaugele eemale.

Seega esmalt, ja see on sageli kõige keerukam osa, tuleb luua seos kuulaja ja teema vahel, teha teema kuulajale lähedaseks, siis on võimalik sellele üles ehitada õppimine. See võiks olla üks õpetamise aluseid, pelgalt faktiteadmiste õppimine ei tekita huvi, liiatigi on faktid meile praeguses inforuumis nii kergesti kättesaadavad, et oleks rumalus nende „salvestamisele“ liigselt aega ja energiat kulutada.

Kuidas te oma õppeaines õpilastes huvi tekitate?

Hästi palju on kinni selles, kes ja kuidas materjali esitab. Kui õpetajast on näha, et teema teda ennast köidab ning ta oskab seda arusaadavalt ja rõõmsalt edastada, siis see on juba pool võitu. Teine pool on materjali õpilase jaoks „söödavaks“ ja „omaks“ tegemine.

Kui õpihimulised tänapäeval õpilased on?

Õpihimu on väga lai mõiste. Kõigil noortel on teemasid, millesse nad tahavad väga süveneda ja milles nende teadmised on sageli palju sügavamad kui juhendaval õpetajal. Samas on ju arusaadav, et kõik teemad, kõik ained ja kõik tunnid ei saagi kõigile olla ühtemoodi huvitavad. Keegi meist ei viitsi õppida asju, mis meile olulised ei ole. Paraku tuleb koolisüsteemis tegeleda ka sellega, mis otseselt huvi ei paku. Seega võib mõne noore puhul jääda täiesti vale arusaam, et tal puudub õpihuvi, kuigi tegelikult on tema huvi väga sügav lihtsalt mingis teises kanalis. Muidugi on ka neid, kelle puhul on tegemist täieliku mõttelaiskusega ja huvipuudusega end ümbritseva vastu. See viimane on nukker vaatepilt.

Kas praegune koolide hindamissüsteem (kontrolltööd, eksamid, sisseastumiskatsed jne) on mõistlik või tuleks seda muuta?

Hindamine on koolisüsteemi osa, ilmselgelt on iga hindamise juures palju segavat ja alati võib kritiseerida. Paraku on nii, et me kõik ootame oma tööle tagasisidet, tegelikult on meil vaja võrdlusmomenti teistega. Paratamatult oleme me erinevate kooliastmete vahel liikudes üksteise konkurendid ja selleks on vaja selgeid kriteeriume, kes siis on konkurentsivõimelisem ja kes mitte.

Mida iga õpetaja saab ajaressursi olemasolu korral muuta on see, et hinne ei ole kivisse raiutud vigade loetelu. Hinne peaks olema tagasiside ja edasise tegevuse planeerimise alus. Kui ma saan hinde, mis mind ei rahulda, siis ma peaksin saama tagasiside, et mida teha paremaks. Kahjuks on meil sageli, nii õpetajatel kui õpilastel, liiga vähe aega, et mõtestada lahti individuaalsed nõrkused ja veakohad. Sageli jääb saadud hinne selleks, mis esimesel hindamisel saadi ja sellest ei õpita eriti midagi. Kuid suuri ja kiireid muutusi on selles süsteemis väga raske teha ja need peavad olema väga läbimõeldud.

Kas praeguses koolisüsteemis on midagi, mida tuleks veel muuta?

Alati võib midagi muuta, kasvõi selleks, et me ei muutuks liiga mugavaks. Selge on see, et maailm meie ümber muutub ja koolisüsteem peab järjest enam muutuva ümbritsevaga arvestama. Ilmselgelt muutub kaasajal meeletu kiirusega inforuum, selle maht, selle dünaamika. Arvan, et noored vajavad hetkel suuniseid just selles osas, et kuidas sellises infotulvas toimetada.

Alati võib rääkida sellest, et koolisüsteem peaks olema palju individuaalsem, õppetempo õpilasekeskne, tagasiside peaks olema edasiviiva jõuga, mitte hinnanguid andev. Väikseid muutusi saavad kõik õpetajad oma töö raames teha, suuremaid muutusi peab pikalt ette planeerima ja paraku jäävad need enamasti ressursipuuduse taha. Nii on ju selge, et kui ma tahan jõuda individuaalsemalt iga õpilaseni, siis on mul vaja klassi näiteks poole vähem õpilasi, seega on vaja meil kaks korda rohkem õpetajaid. Aga see on meeletu resurss. Mõtlemisainet on palju.

Mida riik saaks teha, et õpetajate amet oleks rohkem väärtustatud?

Ma arvan, et viimasel ajal on sellele päris palju tähelepanu pööratud. Hetkel on siiski paljudel juhtudel olukordi, kus õpetajal ei ole praktiliselt mingeid hoobasid, mille abil oma töökeskkonnas korda hoida. Eks õpetajat segavad kõige enam noored, kelle arvamus õpetajast on väga halb. See paraku hakkab pihta kodust. Ja kui nüüd kodu ja noor ise otsutavad suunata kogu oma pahameele kindla õpetaja vastu, siis meil õpetajatena praktiliselt puuduvad võimalused enda kaitsmiseks. Väärtused algavad kodus. Väärtustatud õpetajaamet peaks pakkuma ka teatud kaitset.

Kui hea õpilane te ise koolis olite?

See oleneb vaatenurgast. Põhikoolis olin ma paras lohe. Olin viiendast klassist alates suvetöödel, mõnikord vist isegi mitmes aines. Kindlasti olin ma väga valiv ainete osas, mis mulle huvi pakkusid. Gümnaasiumis olin ma ilmselt suhteliselt kriitiline õpetamise kvaliteedi osas, kuid tegin ka ise palju selleks, et mind ei saaks õpetada. Näiteks ei viibinud piisavalt sageli tunnis. Nii et selline keskmine või pigem natuke alla selle õppeedukusega. Ja kindlasti mitte tulevase õpetaja materjal.

Millised õpetajad ja õppeained teil silmad särama panid?

Ma olin väga huvipõhine. Muidugi bioloogia, gümnaasiumis ka keemia. Ja selle kõrval kirjandus, lugesin palju ilukirjandust ja see aitas ka tundides kaasa. Tagantjärele saan aru, et hindasin õpetajates esmalt ilmselt inimlikkust ja ausust. Igasugune ebaõiglus ajas mu väga turri ja mul on selles osas olnud mitmeid konflikte, kus minu teismelise õiglustunne sai riivata ja väljendasin seda ka kõvahäälselt.

Miks ja kuidas teist õpetaja sai?

Miks ma sain õpetajaks, seda ma ei tea. See oli kuidagi loomulik asjade kulg. Sattusin ülikooli ajal uuesti kokku mõne inimesega, kes olid olnud minu õpetajad koolis. Ilmselt nende mõjul suundusin pärast teaduskraadi omandamist pedagoogilisele aastale. Sealt edasi sai praktika käigus õpetajaametit proovitud ja oli selge, et see on rada, mida võiks käia. Praegu tundub, et läks hästi.

Mida selles ametis eelkõige hindate?

Selle ameti suurim voorus minu jaoks on aktiivsus, mida see pakub. On ka monotoonseid tegevusi, kuid enamasti on tegemist ikkagi väga aktiivse ja muutuva keskkonnaga. Viimase vastu võib ju vaielda, et kool on ikka kool, kuid selle sees mikrotasandil on iga hetk erinev ja see hoiab mõtte ärksa. Maailm meie ümber muutub ja muutuvad ka noored. Ja muidugi on väga hea töötada kollektiivis, mis ei vanane, sest õpilased on kogu aeg sama noored.

Mida soovitate neile noortele, kes on mõelnud õpetajaametile, aga ei ole selles veel päris kindlad?

Proovige järele. See on väga hea kogemus enda tundmaõppimiseks. Olen oma praktikantidel alati soovitanud töötada õpetajana kolm aastat ja siis otsustada, kas see on see, mida tahetakse teha. Kõigile kindlasti ei sobi, aga palju on neid, kes ei ole kunagi mõelnud, et nad võiks olla õpetajad ja siis avastavad, et nad sobivad sellesse kesta ideaalselt. See on väga tugevalt kogemuspõhine töö. Mida enam sa töötad, seda parem sa peaks olema.

Öelge oma õppeainest kolm lahedat fakti, mida oleks tore teada.

• Inimene on tüüpiline loom, me kipume seda unustama, evolutsioon on teinud meid selliseks nagu me oleme ja sellega saab paljutki meie käitumises seletada.

• Loodus on imeliselt mitmekesine, lihtsalt tee silmad lahti ja vaata.

• Kõik linnud ei lenda, see tähendab, et alati on erandeid ja erinevused teevad elu põnevaks.

Teadusvõistlus „Rakett69“ jätkub juba sel laupäeval kell 19.30 Eesti Televisiooni kanalil. Hooaja peavõitjat premeerib Eesti Teadusagentuur 15 000 euro suuruse teadusstipendiumiga. Lisaks peaauhinnale on tüdrukute tehnoloogiaring HK Unicorn Squad pannud välja rahalised auhinnad parimale tüdrukule ja silmapaistvaimale raketlasele, mõlema preemia suurus on 6000 eurot. Võitjat enim mõjutanud õpetajale annab LHV Pank välja 5000 euro suuruse stipendiumi.

Vaata viimast episoodi järele Jupiter.err.ee veebilehel või veebilehel www.rakett69.ee.