INTERVJUU | Andres Metspalu: Eesti inimesed võiksid elada tervena kümme aastat kauem

Eestil oleks vaja personaalmeditsiini riiklikku strateegiat, kuna just personaalne meditsiin peaks venitama inimeste tervena elatud aastad vähemalt kümmekond aastat kaugemale, ütleb geeniteadlane Andres Metspalu intervjuus teaduste akadeemia peagi ilmuvas aastaraamatus.

Andres Metspalu leiab, et just haiguste ennetusse on vaja rohkem tõuget: kui vaadata eelarveid, siis ravikindlustuse eelarvest ei lähe praegu ei Eestis ega Ameerikas ennetusele kahte protsentigi.

2022. aasta jääb ajalukku Venemaa täiemahulise sõja algusega Ukraina vastu. Teie kaitsesite 1979. aastal oma doktoritöö [1] Ukraina teaduste akadeemia molekulaargeneetika instituudis. Miks?

Koos Mart Ustaviga tahtsime kaitsta molekulaarbioloogia erialal, kuid Tartu ülikoolis sai kaitsta ainult biokeemia alal. Meie olime moodsad mehed ja tahtsime uut eriala. Lähimad kohad olid Moskva ja Kiiev. Moskvas oli kahe ja poole aastane järjekord, Kiievis saime kuue kuuga tehtud. Mul on sellest Kiievi instituudist mõned tuttavad veel jäänud.

Siis on muidugi inimesed, kes on läinud Ukrainast läände: Inglismaale, Šveitsi, Rootsi ja kus nad kõik on. Nendega teeme päris tihedalt koostööd.

Mis olid kõige suuremad erinevused 1970-ndatel teaduse tegemisel raudse eesriide taga võrreldes sellega, mida hakkasite läänes nägema?

Meil polnud millegagi teadust teha, pidime kõik vahendid ise tegema. Tuli eraldada nukleiinhappeid, ribosoome, mingeid valke. Piisava puhtusega kemikaale polnud.

Meil oli laboris keemiaosakonna lõpetanud Mart Ustav, kes ise sünteesis meile mõned molekulid. Aastal 1975 oli Richard Villems juba Rootsis, tema sai meile sealt mõningaid reagente tuua. Võtsime aparaaditehasest tööle ühe mehe, kes meie jooniste järgi aparaadid ehitas. Väga palju tuli teha eeltööd, et üldse katset saaks teha.

Lõpuks, 1984. aastal kuulis Richard Villems kusagilt, et Nõukogude Liidus tehakse biokeskuseid. Ta kirjutas taotluse, et meie tahame ka ühte. Võttis aega, aga 1985. aastal saimegi selle. Siis oli raha nagu raba, saime juba osta kõike, mis pähe tuli. Aga ostmine käis Moskva kaudu.

Kaasa arvatud läänest?

See oligi ainult lääne raha. Kümme miljonit dollarit viieks aastaks. Me ei suutnud seda kõike ära kulutada. Saime enne vabaks.

Kui ma läksin 1981. aastal Ameerikasse, oli laborites aparaate rohkem, aga töö oli enam-vähem sama. Muidugi ei olnud 1981. aastal siit minnes meie elu nagu praegu. Ameerika oli ikka nagu Kuu tagumine pool.

Kas esimesel Ameerikas olemisel sattus teile ka mõni õpetaja, kes on hilisemat mõjutanud?

Olin kahes kohas: Columbia ja Yale’i ülikoolis. Ühel mu õpetajal, Joan Steitzil, sai eelmise aasta augustis täis 50 aastat Yale’i professoriametis. Nad tegid sel puhul uhke konverentsi ja kutsusid ka mind esinema. Joan Steitz ise oli olnud James Watsoni õpilane. Ta ütles ikka, et räägib meile edasi seda, mida Jim talle õpetas. Tema mees Thomas Steitz sai 2009. aastal Nobeli preemia ribosoomiuuringute eest.

Näiteks Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni EMBO stipendiumi anti harva inimestele Nõukogude Liidust, aga kui Joan Steitz kirjutas soovituse, siis sain nii selle kui veel mõne teisegi stipendiumi. Ma arvan nii, ega ma neid kirju ju ise ei näinud. See aitas palju kaasa. Publitseerisime ka temaga koos.

Ma arvan, et mind ei mõjutanud ainult see üks inimene, vaid Ameerika suhtumine: teeme selle ära, teeme kohe, ei mingit jokutamist. Ma ei kannata sellist venitamist, kus arutatakse asju hirmus kaua. Tahaks, et hakkaksime kohe tegema. See oli Ameerika õppetund.

Mind mõjutas Ameerika suhtumine: teeme ära, teeme kohe, ei mingit jokutamist. Ma ei kannata sellist venitamist, kus arutatakse asju hirmus kaua. Tahaks, et hakkaksime kohe tegema.

Artur Linnuga olid asjad sarnased. Ta ei istunud sul kukil, vaid laskis ise teha, aga sul pidid olema tulemused ja pidid saama asjad tehtud. Ameerikas ma sain aru, et let’s do it, let’s get it done oli süsteemi olemus. Siiamaani arvan, et peab tegema niimoodi. Pead otsustama, tegema ja tegema valmis. Siin osa tüüpe vaatavad, et ei tule võib-olla välja. Tuleb rohkem süveneda, siis tuleb välja kah.

Esimene käik Ameerikasse oli väga kasulik. Enne seda mitu korda ei lastud, aga hiljem luges palju, et CV-s oli kirjas järeldoktorantuur Columbia ja Yale’i ülikoolis. Aastail 1993–1994 olin uuesti ligi kaks aastat Ameerikas Houstonis, Baylori meditsiinikolledžis. Sinna läksin juba oma ideega.

1980-ndatel saime kodus Tartus vähe teadust teha, sest polnud reagente ja muud vajalikku. Kümnend kuluski õppimiseks, mida teised teevad, ja sidemete loomiseks.

Laulva revolutsiooni ajal töötasin enamiku aega Saksamaal. Siin asjad seisid, sest vanad seadused enam ei kehtinud ja uusi veel polnud. Aastal 1994, kui Ameerikast tagasi tulin, hakkas siin elu käima. Loodi teadusfond (Eesti teadusfond, ETF – toim), kust sai juba grante küsida. 1995. aastal selgus, et Eestis ei toimu üldse vastsündinute skriiningut. Isegi Ida-Saksamaal oli see ammuilma olemas. Koos kadunud Tiina Talvikuga käivitasime vastsündinute sõeltestimise nende geneetiliste haiguste suhtes, millele oli ravi olemas. Esimesed haigused oli fenüülketonuuria ja kaasasündinud hüpotüreoos. Praegu käib iga päev koolis kaks klassitäit lapsi, kes ilma testimiseta poleks üldse elus või oleksid ränga puudega.

Seega on osa Eesti imest – vastsündinute suremuse väga järsk langus – osalt teie teene?

Osaliselt küll, aga ses imes on palju põhjusi. Need lapsed ei sure ilma ravita ära kohe, aga neil ei ole ajutegevust, nad on nagu elusaine tombud nurgas. Kõik elasid lastekodudes ja mäletan, et iga lapse kohta oli üks töötaja. Praegu testitakse Eestis juba paarkümmend sedasorti haigust.

Praegu tuleks teha DNA sekveneerimine juba vastsündinutele ning saaksime väga palju asju kätte. Kümmekond aastat tagasi alustasime siin geenivaramus eksoomide sekveneerimist haigekassale, nüüd teeb seda juba Tartu ülikooli kliinikum ise. Geenivaramu on uusi asju meditsiini juurutanud küll.

Alguses oli väga lihtne. Kogu tarkus tuli teaduslaborist. Kui siin midagi avastasime, siis sai seda juba järgmine päev haiglas kasutada, sest ma ise juhatasin ka kliinikumi molekulaardiagnostika keskust. Nüüd on väga keeruline, on igasugused tehnoloogiaülekandelepingud jmt.

Samamoodi nagu väikeste laste kohta oleks meil kõigil vaja teadmisi oma riskide kohta ka täiskasvanuna. Siis saaks midagi teha juba enne haigeks jäämist. Üle maailma ütlevad arstid, et „meil on haigeid küll, ära too meile terveid“. Siiski on nii, et täna oled terve, homme oled haige, aga juba täna poolel teel sinna. Haiguste ennetamisele peab panema rohkem rõhku.

Mis veel takistab, et individuaalsed geneetilised riskid pole igaühele teada ja Eesti meditsiinis kasutusel?

Kõige suurem takistus on mõtteviisis. Ravi on uhke, siirdad paar korda aastas kopsu või maksa, aga see ei muuda rahvatervist. Kui suudad 80%-le teha testi ja öelda, et mõni peab ennetamiseks võtma tabletti, siis see oleks suur muutus.

Kas tehnoloogia on selleks valmis?

Valmis. Eestil oleks vaja personaalmeditsiini riiklikku strateegiat. Meil oleks tarvis plaani kuni aastani 2035, siis selguks ka, milliseid investeeringuid on tarvis. Need pole üldse väga suured. Rahvas on väga huvitatud. Oleme tagasisidet andnud kokku umbes 5000 inimesele. See kõik on väga edukas olnud.

Praegu on tehtud 200 000 inimese genotüpiseerimine. Ülejäänud Eesti inimestele tuleks ka seda pakkuda ja see peaks toimuma tsentraalselt. Massiliselt tehes on see kõige odavam.

Teadmine on olemas, tehnoloogia on olemas, nüüd oleks vaja otsust hakata seda tegema massiliselt. Ootame valimised ära ja uus valitsus saab teha pikemaid plaane.

Teie kõige tsiteeritumate artiklite hulgas troonivad vererõhku puudutavad tööd. Miks see nii on?

Uurimisteemad sõltuvad sellest, kas on maksja. Inimesed surevad kõige rohkem kardiovaskulaarsetesse haigustesse. Vähk on alles teisel kohal. Vererõhku on inimesel väga lihtne mõõta ning siis saab otsida seoseid geeniandmetest. Enim tsiteeritud tööd puudutavad ka inimeste pikkust. Pikkus pole ju patoloogiline nähtus, aga seda on lihtne mõõta ning saame uurida, kuidas üldse geenid inimese fenotüüpi mõjutavad. Nüüdseks on välja selgitatud sadu geene, millest igaüks natuke pikkust mõjutab, ja paistab, et oleme uurimisega jõudnud platoole – uusi pikkusegeene enam ei leita.

Koronaararteritõbi ja teised südamehaigused on väga tapvad. Näiteks perekondlik hüperkolesteroleemia ei ole väga levinud (see on umbes poolel protsendil elanikkonnast), aga tegemist on väga salakavala haigusega. Sa ise ei tunnegi midagi, enne kui hilja. Isegi kolesterooli ja lipiidide väärtused veres ei näita sageli erakordset suurt muutust, aga arsti juurde satud alles erakorralise meditsiini osakonda, kui pole enne ära surnud. Geenitestiga saaks riskist varakult teada.

Praegu, pärast koroonapandeemiat, on paljudes riikides tekkinud mure, et keskmine eluiga enam ei kasva. Kas geenitestimise ja personaalmeditsiiniga saaks eluea kasvu uuesti liikuma?

Minu meelest ei olegi kõige tähtsam kogu elu pikkus, vaid see, kui palju aastaid elad ilma haigusteta. Praegu jäävad paljud inimesed haigeks juba enne 60. eluaastat ja elavad veel paarkümmend aastat mingi haigusega. Need kroonilised haigused on inimestele tüütud ja riigile kallid. Keskmine eluiga näitajana sõltub ju rohkem laste suremusest ja epideemiatest. Personaalne meditsiin peaks aga venitama tervena elatud aastad vähemalt kümmekond aastat kaugemale.

Personaalne meditsiin peaks venitama tervena elatud aastad vähemalt kümmekond aastat kaugemale. Ennetusse on vaja rohkem tõuget.

Ennetusse on vaja rohkem tõuget. Kui eelarvet vaadata, siis ei Eestis ega Ameerikas ei lähe praegu ennetusele kahte protsentigi ravikindlustuse eelarvest. Pannakse lihtsalt plakat välja, et suitsetage vähem ja käige rohkem jala või on mõned skriininguprojektid. Massiivset populatsioonipõhist skriiningut ei ole olnud ja pole varasematel kümnenditel olnud võimalikki teha, sest DNA-põhised meetodid muutusid kättesaadavaks alles äsja.

Mida tähendab siinkohal „äsja“?

Viimase kümne aasta jooksul. Viimased kolm aastat on olnud Euroopa Liidus initsiatiiv nimega üks miljon genoomi [2], mida Euroopa Liit rahastab. Eesmärk on jõuda personaalmeditsiiniga üle Euroopa kõikidesse maadesse. Põhjamaad ja Holland liiguvad veidi kiiremini kui Lõuna-Euroopa. Saksamaal on natuke isikuandmete küsimus – inimesed kardavad andmete leket. Tahetakse aga, et ka näiteks Rumeenias oleks asi samal tasemel kui Soomes. Enam ei küsi keegi, kas teha, vaid küsitakse, kui ruttu suudame teha. Arvatakse, et murrang toimub ikkagi kuni aastani 2027 kestva Euroopa Liidu rahastamisperioodi sees.

Nüüd sai genoomika instituut 30 miljonit personaalmeditsiini keskuse loomiseks koos partneritega. Pool sellest rahast tuleb Euroopa Liidult.

Näen, et see, mida on üles ehitatud, läheb õnneks edasi. Mitte väikeses mahus, vaid ikka kasvades. Eesti riik tegelikult toetab väga hästi.

Personaalmeditsiin alles hakkab lihtsa inimeseni jõudma. Samas olen kuulnud esmapilgul ootamatutest seostest, nagu teekond geenivaramust bioinformaatikani ja selle valdkonna õpilase loodud miljardiettevõtteni Wise.

Et see nii toimiks, oli vaja Inglismaalt tagasi tuua selline mees nagu Jaak Vilo. Ta töötas Cambridge’i lähedal Hinxtoni külas Wellcome Sangeri instituudis, istus koos ühe lätlasega samas toas. Aastal 2000 läksin Lyoni rahvusvahelisse vähiuurimiskeskusse külalisteaduriks. Sel ajal planeerisin geenivaramut. Seal oli toona Euroopa suurim geenipank, kuhu oli 12 maalt kogutud üle 500 000 proovi. Siis oli juba selge, et geneetika muutub suurel määral matemaatikaks. Ainuke niisugune spetsialist, keda mina tundsin, oligi Jaak Vilo, kes kaitses doktoritöö Helsingis.

Lausa kaks korda käisin Jaak Vilot Cambridge’is veenmas, enne kui ta nõustus Eestisse tagasi tulema. Esimesed infosüsteemid geenivaramus tegi kõik tema. Tõsi, praegune tuntud miljardär Kristo Käärmann töötas tema juures ja arendas seal mingeid uusi meetodeid. Vilol oli väga kõva tiim.

Tähtis oli leida keegi, kellel on visioon, kuid ainult sellest ka ei piisa. Igas kohvinurgas on visioon, aga peab olema suutlikkus see ka ellu viia. Jaak Vilol oli mõlemat. Tal oli pisike tuba, kui ta Tartusse tagasi tuli – võrdluseks kõige sellega, mida on ta praeguseks üles ehitanud, kuni Delta keskuseni välja.

Geneetika ja informaatika on kasvanud sümbioosis. Siin on ka väikese ülikoolilinna eelised. Suures linnas pead võib-olla kaks metroopeatust sõitma, et jõuda sinna, kus istuvad bioinformaatikud. Siin oli kümme minutit jalutada. Saime kõik väga hästi läbi.

Geneetika ja informaatika on kasvanud sümbioosis. Siin on ka väikese ülikoolilinna eelised. Peab olema loominguline õhkkond. Inimesed peavad omavahel suhtlema, üksteist aitama, mitte müüre vahele ehitama.

Loomulikult tuli tema tagasikutsumiseks leida rahastus. Richard Villems aitas siin kõvasti kaasa. Kutsusin veel Euroopa grantide toel läänest tagasi seitse-kaheksa inimest, kes on kõik nüüd oma rühmade juhatajad ja suudavad praegu oma tegevust ise rahastada.

Tähtis ongi leida inimesed, kes tahavad midagi teha, ja siis lasta neil vabalt tegutseda. Tuleb luua tingimused. See ei tähenda ainult raha. Peab olema visioon, mille poole liikuda ja kus kõik näevad võimalust panustamiseks. Peab olema loominguline õhkkond, inimesed peavad omavahel suhtlema, üksteist aitama, mitte müüre vahele ehitama. Mida suuremaks grupp läheb, seda raskem on järge pidada. Kuuekümne inimesega on see veel lihtne, aga kui on 160, siis äärmised hakkavad üksteisest kaugenema ja leiavad vähe ühist.

Loomingulise kollektiivi loomine on otsustav. Peab olema mingi ühine vektor. Olen ikka öelnud, et n-ö selle teise 50% ajaga võid teha vabajahti – mis sulle aga meeldib. Aga esimene 50% tuleb panna ühisesse üritusse. Inimesed on igasuguseid ideid arendanud. Kohe ei pruugi olla kasulik, aga mõni idee võib olla niisugune, mis muudab kogu maailma. Osa inimesi ei suuda ühtegi ideed välja mõelda. Kui leiad sellised, kes suudavad, siis neid tuleb hoida.

Tuleb tegeleda ka inimeste valgustamisega, mida ja miks sa teed. Teaduskonna ja ülikooli juhtkonda tuleb valgustada, riigi valitsust. Üksi ei tee mitte midagi ära.

Tuleb tegeleda ka inimeste valgustamisega, mida ja miks sa teed. Teaduskonna ja ülikooli juhtkonda tuleb valgustada, riigi valitsust samuti. Üksi ei tee mitte midagi ära.

Geenivaramu alguspäevadel oli väga oluline roll Jaanus Pikanil. Arstina sai ta kohe aru, mida me tahame teha ja mida see tähendab. Juba siis, kui ta oli presidendi kantseleis, tuli ta koos Lennart Meriga siia ja vaatas, et siin käib kõva teadus, aga meditsiinis seda ei rakendata. Siis kutsus ta president Meri juurde Kadriorgu rühma teadlasi küsimusega, mida Eestis võiks teha. Igasuguseid asju pakuti välja.

Mitu korda käisime ka kliinikumis koos ja toimusid suured vaidlused. Tutvustasin geenivaramu ideed. Paljudele populatsioonipõhine geenivaramu idee ei meeldinud. Taheti tegeleda näiteks ainult vähihaigetega. Praegu on kõigile selge, et populatsioonipõhiselt on väga mõttekas seda teha. Oli keeruline aeg ja kaks aastat läks aega, enne kui esimese proovi saime.

Praegu on hoopis teine olukord ja mingi selline idee ei läheks enam ühiskonnas vist üldse läbi.

Miks? Kas olek on reeglistatum, bürokraatlikum?

Tegelikult hakkas see pihta, kui tuli Mart Laari teine valitsus 1999. aasta märtsis. Tema lasi jutu lahti, et ootab ideid. Pikani tuli minu juurde küsima, kas mul on mõni mõte. Kirjutasin lehekülje või poolteist. Ta läks sellega isamaalaste või ma ei tea kelle juurde. Tuli tagasi jutuga, et Laar oli öelnud, et see on piisavalt hullumeelne, et võime teha küll.

Siis tegime pikema dokumendi. Tutvustasime seda valitsusele. Kõik olid kohal. Ainult Jüri Mõis ütles, et pangas ikka tegeleti asjadega, millest ta aru sai, aga see on mingisugune… Kuna rohkem küsimusi ei olnud, siis kõik kiideti heaks.

Seejärel oli vaja seadus teha. Dr Toomas Vilosius oli riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees ja aitas asjale kõvasti kaasa. Lõpuks oli ta geenivaramu nõukogu esimees. Koos läksime Jüri Raidla juurde, kes tegi inimgeeni uurimise seaduse teksti valmis ja ütles, et teate poisid, ma ei võta teie käest isegi raha, sest see on nii vinge asi. Märt Rask oli justiitsminister. Tal oli ka suur kuhi eelnõusid riigikogus järjekorras, aga ta võttis meie eelnõu ja pani selle kõige peale. Inimesed tulid appi. Kuni viimase ajani on see nii olnud. Kui meil oli vaja 100 000 proovi juurde koguda, siis pani „Õnne 13“ meeskond sarja sisse, kuidas vana inimene proovi saab anda. Raha nad ei võtnud selle eest. Ilmus kuulutus Postimehe esikaanel, raha ei võetud.

Inimesed leiavad, et idee on hea ja kasulik ning nad on valmis aitama. Kõik ei käi raha eest. See on väga tore!

Nüüd on suhtlemine meditsiiniga, kus on lepingud ja rohkem bürokraatiat. Ilmselt tuleb loomulikuna võtta, et elu ongi kohati väga konservatiivne. Mina seda aega ei mäleta, aga vanemad kolleegid rääkisid, kuidas tuli kliiniline keemia. Praegu on loomulik, et tehakse vereproov ja näitajad tulevad arstile automaatselt.

Arvan, et geeniandmetega läheb samamoodi. Arst saab need ja vaatab, et sul on näiteks glaukoomirisk ning saadab su silmaarsti juurde silmarõhku mõõtma. Kirjutatakse välja tilgad või mida iganes on vaja. Kui on vähirisk, siis saadetakse onkoloogi juurde kontrolli. Perearst tunneb oma 2000 patsienti päris hästi, on nagu teejuht ja saab oma suunamistel geeniandmetest abi.

Paljude asjade, näiteks diabeediriski juures on vaja oma käitumist muuta. Võid ju inimesele soovituse anda, aga kuna kohe midagi ei juhtu, siis laseb ta mõne aja pärast ikka vanamoodi edasi. Selle asja juures on vaja tuge pereõdedelt. Kui andmed näitavad, et inimene ikkagi kaks nädalat pole ühtegi sammu rohkem teinud kui diivani ja külmkapi vahel, siis pereõde tuletab meelde. Ütleb, et kuule, Andres, kas sa ikka tõsiselt mõtled oma diabeedi peale, nii võid oma jalast ilma jääda. Mõnest ajast piisab, siis inimese elustiil muutub ja lõpuks ta ei saagi enam ilma füüsilise liigutamiseta.

Mõni ütleb, et geenid on juba nii ära uuritud, et huvitavam on tegeleda valkudega. Samas, kui sul on juba valgud paigast ära, siis on haigus nii ligidal, et raske on midagi muuta. On erinevaid oomikaid, aga need on kõik praegu veel teaduse tasemel. Reaalselt saame kasutada genoomikat.

Tehnoloogiad arenevad ja võimalusi tekib juurde, aga kui me ei suuda nende kasulikkust seletada, siis inimesed ei hakka neid kasutama. Nüüd on ju probleem, et noored haritud inimesed ei vaktsineeri oma lapsi isegi leetrite vastu. Internet on kahe teraga mõõk. Väike grupp inimesi suudab tekitada teadusliku info vastu suure müra ja inimesed ei tea siis enam, keda uskuda.

Kas loomingulise meeskonna kokkupanemisel otsite nõrka kohta ja püüate seda järele aidata või otsite alati vedureid, staare?

Alati tahan värvata isiksusi, kellel on oma mõte. Siiski, kui ma veel aktiivselt juhtisin kogu seda värki, siis mõtlesin endast kui orkestri dirigendist. Meil on siiski üks lugu, mida me peame mängima. Kui trompetid hakkasid puhuma liiga kõvasti ja vales kohas, siis lasin trompeti lahti.

Nii et geeniteadus on ikkagi meeskonnamäng?

Tõesti lasin päris mitmed doktorikraadiga inimesed lahti. Ütlesin, et sa ei sobi siia. Seda, mida sa teed, teed sa väga hästi, aga sa pead seda tegema kusagil mujal. Meil on ansambel ja kui sa veel ei ole solist, siis sa pead tegema seda, mida on vaja teha. Mitte nii, et ise oled tromboonimängija, aga käid vioolade peale kaebamas, et need ei oska mängida. Sina vaata, et trombooniga hakkama saad. Meeskonna toimimise pärast olen pidanud inimesi lahti laskma.

Üksinda jõuad kiiresti alustada, aga meeskonnaga jõuad kaugele.

Järgmine kiht on rahvusvahelised konsortsiumid. Kui keeruline nende juhtimine on?

Kui sul on midagi lauale panna, siis otsitakse sind üles. Näiteks vanasti ei tahtnud soomlased meiega koostööd teha, sest me olime liiga nõrgad. Kõik käisid siin ja oli tore. Ütlesin, et teeme ühisprojekti, aga midagi ei tulnud välja. Kui meil oli juba 50 000 proovi ja eriti nüüd, kui on 200 000 inimese andmed, siis otsitakse meiega koostööd.

Üks põhjus, miks ma geenivaramuga hakkasin tegelema, oligi see, et enne Euroopa Liiduga liitumist oli ju näha, et peame kõigiga hakkama võistlema. Mõtlesin, et meil on vähe rahvast, vähe teadlasi, vähe raha ja midagi lauale panna ei ole. Islandil tegi Kári Stefánsson 1996. aastal biopanga ja sai Šveitsi ravimifirmalt Roche mitusada miljonit. Mõtlesin, et teeme Eestis avaliku biopanga, mitte firma. Sellega saame Euroopa teadusrahadele konkureerida.

Mul on paljud arstid tuttavad. Alustasin ühe kursusega ja lõpetasin teisega. Ütlesin, et palun koguge mulle proove. No koguti 30 proovi, siis sai võhm otsa. Selle pealt ei saa mingeid uuringuid teha. Geenivaramu 200 000 prooviga on hoopis teine lugu. Sellepärast saame nii palju publitseerida.

Kahjuks ma tollel ajal ei mõelnud, et on vaja ka mikroobiproove koguda. Õnneks tuli üks terane õpilane, Elin Org, Ameerikast tagasi ja hakkas seda tegema. Suutsime seda ka finantseerida. Mikroobid on oluline osa meist.

Kas mikrobioomi genoomika on siis uus suund?

Jah, Elin Org hakkas sellega tegema. Praeguseks on tema juhendamisel kaitstud kaks doktoritööd ja neid tuleb veel juurde. Väga andekas teadlane. Ta oli päris pikalt California ülikoolis UCLA-s Los Angeleses.

Pungumine toimub siin kogu aeg.

Teaduses tuleb natuke ette näha, mis hakkab juhtuma. Kui mina hakkasin inimese geneetikaga tegelema, siis oli nii, et ühe geeni jaoks kulus üks nelja-aastane doktoritöö. Mõtlesin, et me ei saa mitte kunagi genoomi kokku. Oleks vaja sellist meetodit, millega saaks korraga uurida paljusid geene. Mul tuli pähe idee, kuidas seda teha. Kirjutasin oma kolleegile Houstonisse. Tema ütles, et tule siia ja teeme need katsed ära. Kui tulin 1994. aastal Euroopasse tagasi, siis oli Pariisis suur konverents. Pärast minu loengut tekkis nagu saiasaba, kõik tahtsid minuga rääkida. Kõik ütlesid, et Andres tõi microarray’d[3] maale, neist polnud keegi enne kuulnudki. Ei oskagi öelda, miks mul selline mõte pähe tuli.

Saite eelmisel aastal teaduse populariseerimise auhinna. Kas naudite esinemist või on see pragmaatiline tegevus?

Pragmaatiline. Juba 1990-ndatel, kui pakkusime oma kiibitehnoloogiat haigekassale kasutamiseks, ütles üks ministeeriumiametnik: Andres, te peate inimestele selgitama, mis asi see on, sest kui nad sellest aru ei saa, siis ei hakka nad seda mitte kunagi kasutama. Tuligi hakata populariseerima.

Teiseks nägin ma Ameerikas, et rahastamine sõltub sellest, kui tuntud sa oled. Raha jagamise komiteedes ei ole ju ainult teadlased, vaid lihtsalt mõistusega inimesed. Kui nad on lehest midagi lugenud, siis sellel asjal on eelis. Mulle jättis üks juhtum sügava mulje. 1981. aastal sõitsin New Yorgis õhtul hilja bussiga. Proua esimesel pingil ja bussijuht arutasid gene splicing’u[4] üle. New York Timesi teadusleheküljel oli sellest just juttu olnud. See oli tollal uus asi, mina sellega tegelesin ja sellepärast üldse tahtsingi Yale’i minna. Mõtlesin, et millal meie Eestis jõuame ükskord nii kaugele, et prouad ja bussijuhid teavad, mis on gene ja mis on splicing.

1981. aastal sõitsin New Yorgis õhtul hilja bussiga. Proua esimesel pingil ja bussijuht arutasid gene splicing’u üle. Mõtlesin, et millal meie Eestis jõuame ükskord nii kaugele, et prouad ja bussijuhid teavad, mis on gene ja mis on splicing.

Laste skriiningu alguses oli vaja veenda emasid, et nad nõustuksid lastelt proovide võtmisega. Esimesel aastal oli alla 70%, aga tuli saavutada 98%. Kolmandal aastal oligi nii.

Tuleb leida lihtsustamisega selline piir, mida sa veel tõeseks pead, aga samas inimene saab ikkagi aru. Mul sisemist vajadust sõnavõtmiseks küll ei ole ja ma ka ei käi ilmaasjata kusagil. Kui oli vaja 100 000 uut geenidoonorit, siis polnud mitte mingit muud võimalustki, kui tuli esineda.

Seega sama reegel ka populariseerimisega: tuleb kohe pihta hakata ja valmis teha, mingit jokutamist pole?

Mis muu võimalus veel on? Ootad, et keegi tuleb ise selle peale, et siia proovi andma tulla? Nüüd kui me pole reklaami teinud, siis näeme, et tõesti peaaegu mitte keegi ei tule. Niisama ei juhtu mitte midagi.

Nüüd varsti tuleb see, et naised, kellel on kõrge rinnavähirisk, saavad kutse mammograafiasse. Praeguse sõeluuringuga jätab ligi 30–40% tulemata, aga kui on individuaalne risk, siis enamik loodetavasti ikka tuleb.

Rahvast tuleb harida ja mitte ainult kõige laiemas mõttes. Ka arste on vaja harida. Varasematel aegadel ju geneetikat ei õpetatud.

Mul oli üks doktorant, kes tuli mulle pärast ühte minu teleintervjuud rääkima, et tema vanaema Saaremaalt oli talle öelnud: „Nüüd ma saan ükskord aru, millega sa Tartus tegeled.“ Mul oli väga tore kuulda, et ma olin suutnud rääkida nii, et üks vanaema sai aru. Kolleegid arvavad, et sa oled idioot ja ei teagi asjast rohkem kui televiisoris rääkisid. Ei ole tõsi. Pead hästi teadma, et lihtsalt rääkida.

Rahvusvahelistel konverentsidel on sama lugu – ei ole võimalik pikalt heietada. Kui sul on ainult 15 minutit aega rääkida, siis tuleb pingutada, et uba välja tuua. Kuna kogu aeg kutsutakse tagasi, siis vist läheb peale. Ise konverentsi korraldades kaalun, kas kõneleja oskab hästi esineda. Mõned teevad väga head teadust, aga ei oska hästi rääkida. Mõni on väga hea esineja, aga teadus ise on niisugune piiripealne. Igasuguseid variante on. Kommunikatsioon on teaduse tähtis osa. Vanasti oli see ainult artiklite kirjutamine ja konverentse oli väga vähe. Nüüd saab ka konverentsidega oma sõnumit edasi viia.

Vaatasin just, et nii lühend „DNA“ kui sõna „geen“ on meil meedias laialt kasutusel igasugustes seostes ja ka metafooridena. Järelikult teavad meie prouad ja bussijuhid juba samuti, mis on DNA.

---

[1] Andres Metspalu doktoritöö „Interaction of 5S RNA, 5,8S RNA and tRNA with rat liver ribosomal proteins“. Juhendaja Artur Lind.

[2] Beyond One Million Genomes (https://b1mg-project.eu/) ja European '1+ Million Genomes' Initiative (https://digital-strategy.ec.europa.eu/en/policies/1-million-genomes)

[3] DNA-mikrokiiptehnoloogia, vt https://et.wikipedia.org/wiki/DNA-mikrokiiptehnoloogia

[4] Splaissimine ehk splaissing, vt https://et.wikipedia.org/wiki/Splaissimine