Punaste tiimis võistelnud Oliver Erich on Tallinna 21. Kooli abiturient, kelle lemmikõppeaineteks on füüsika ning informaatika - sest just nendes tundides saab teema endale selgeks teha kõige loogikapõhisemalt ning tuupimata. Ta on lõpetanud muusikakooli ning kitarrimäng pakub talle huvi praegugi. Samuti laua- ning videomängud. „Raketi-saate filmimisel mängisin Marten Mehidega kaardimängu „Magic: The Gathering“, mille Aigar Vaigu oma keskkooliajast ära tundis,“ meenutab noormees lõbusat seika võtteplatsilt.

Sarnaselt paljudele oma võistluskaaslastele on Oliver Erich ka ise staažikas „Rakett69“ vaataja. „Viimastel aastatel küll vähem, kuid see on olnud suur osa mu elust,“ selgitab ta. „Sellepärast olengi alati teadnud, et tahan saatest osa võtta.“ Esimest korda proovis ta õnne juba eelmisel hooajal, sel aastal pääses ta ka ise võistlustulle.

Oliver Erich kinnitab, et Raketi-saates osalemine on olnud üks kõige lahedamaid asju, mis temaga juhtunud on ning ta ei osanud oodatagi, et kaasraketlased saavad talle saates nii lähedaseks. „Lõpuks ei olnudki tegelikult tunnet, et me omavahel võistleme, vaid justkui lihtsalt lahendame koos erinevaid ülesandeid,“ muljetab ta. Raketi pardal veedetud aeg ei möödunud ka väikeste viperusteta: „Kui pidime uurima peegeldust Sentinel-2 seiresatelliidi spektraalkanalites, unustasin mainida, et olen värvipime. Seega ei teinud ma graafikut lugedes vahet punasel ja pruunil joonel ning ajasin need väärtused paar korda segamini.“

Oliver Erich esimeses saates.

„Soovitan kandideerida igaühel, kellel pisut loogilist mõtlemist on: see eufooria pärast saatesse pääsemist on väärt iga pingutust,“ arvab Oliver Erich: „Kindlasti ürita millegagi silma paista, et vaatajad su nime ära õpiksid, sest ega sa iga päev televiisoris pole!“. Ta leiab, et kandideerimiseks piisab ka põhikooliteadmistest, ent enne esimest vooru tasuks kindluse mõttes üle korrata elementaarsed teadmised nagu päevade arv kalendrikuudes, planeetide järjestus või põhielemendid Mendelejevi tabelis. „Ning valmistu näitama tiimitöös, miks just sina peaksid olema järgmine raketlane,“ õpetab Oliver Erich tulevasi osalejaid. (Vihje: kasulik on võtta liidriroll ning tegutseda esiplaanil!)

Kui jutt läheb eeskujudele, räägib Oliver Erich, et väiksena inspireeris teda väga Oskar joonisfilmist „Leiutajateküla Lotte„. „Tahtsin ise ka selline olla! Ka praegu on mulle väga suur motivaator, et saan tegeleda just sellega, millest väiksena unistasin,“ jagab ta. Ka noormehe endistel õpetajatel Kristiina Orglal ja Andra Puusepal on olnud oluline roll tema teekonna suunamisel: „Kui ma põhikooli alustasin, nägid nemad minus potentsiaali. Tänu neile sain ma lõpetada kaks klassi korraga ning kiirendada oma kooliteed aasta võrra.“ Kui soov leiutajaks saada oli Oliver Erichi mõtetes mõlkunud varemgi, pani just see hetk teda küsima „Mida ma ootan?“ ning ta otsustas astuda robootikaringi.

Oliver Erich teaduslabürindis.

Ka gümnaasiumi lõpuks ei ole leiutamisvaim kuhugi kadunud: varasemad katsetused LEGO-robotite programmeerimisega on asendunud tõsisemate mehhatroonika- ja robootikaprojektidega. „Nüüd teen oma roboteid erinevate mikrokontrollerite ning 3D printeri abil. Just võimalus teha kas või oma kodus 3D-mudeleid ning komponente, midagi ise leiutada ja oma kätega valmis ehitada, on kõige suurem motivaator!“ räägib Oliver Erich õhinaga.

Kevadel seisab noormehel ees gümnaasiumi lõpetamine - mis edasi saab? Vastust võib vist juba aimata. „Tahan minna (küber)kaitseväkke ning pärast seda Tartu Ülikooli arvutitehnika erialale. Tulevikus tahan kindlalt edasi tegutseda robootikaalal ning arendada autonoomseid roboteid ja juhtimissüsteeme,“ on Oliver Erich kindel.