Füüsikaõpetaja Ingrid Rõigas: aju vajab pidevat treeningut nagu meie lihasedki

Teadusvõistluse „Rakett69“ neljandas episoodis tegutses ühe kohtunikuna Viimsi Gümnaasiumi füüsikaõpetaja Ingrid Rõigas. Ta meenutab hea sõnaga oma esimest õpetajat, kelle südamesse mahtusid kõik õpilased. Ise pedagoogina töötades on Ingrid veendunud, et noored annavad neile suunatud energia kordades tagasi.

Rääkige oma „Rakett69“ kogemusest - kuidas te saatesse sattusite ja milline oli võttepäev?

Minu saatesse sattumine oli puhas juhus. Mu hea tuttav kuulis, et sel hooajal kutsutakse kohtunikeks ka tegevõpetajaid, ja ta andis tegijatele minu telefoninumbri. Kui saate produtsent üle kuu hiljem mulle helistas, olin selle seiga juba unustanud. Helistaja kinnitusel oli ta minu kutsumiseks saanud soovitusi mitmest allikast, seega olin kohe nõus.

Võttepäev kujunes üllatuslikult pikaks, kuid tagantjärele vaadates lühemalt väga ei saakski. Saatelogistika oli väga hästi paigas – kõik teadsid, mida teha, ka juhendamine oli kiire ja täpne - väga usaldusväärne seltskond. Päeva jooksul väsimust ei tundnudki, adrenaliin oli kogu aeg üleval, õhtul koju sõites õnnestus sama hoo pealt veel nii mõnedki pooleliolevad mõtted lõpuni mõelda.

Kas saite saate kohta nn kulisside taga teada ka midagi, millest varem aimu ei olnud?

Olin samades ruumides varem korduvalt käinud ja seega teadsin, kus saadet tehakse. Televiisoris ei paista aga üldse välja kogu taustajõud, kes kõik saate õnnestumisele kaasa aitavad. See on päris muljetavaldav! Ja muidugi tohutu kirg tegijate poolt: see peab olema, muidu sellist tööd ja saadet teha ei saaks.

Olin eelnevalt kuulnud, et salvestuspäevad on pikad ja venivad öösse. Nüüd siis nägin selle päriselt ka ära. Põnev oli jälgida, kuidas võistlejad lühikese pausi ajal oskavad end võistlusmomendist välja lülitada, kuid kaamerate ees virguvad kiirelt ja silmad säravad taas!

Miks teie arvates „Rakett69“ saade oluline on?

See on huvi äratamine ja selle hoidmine maailma toimimise vastu. Kui me tahame hästi elada, siis peame ikka ise käed ja mõistuse külge panema, kuid ainukesed seadused, mille vastu eksida ei saa, on loodusseadused. Nendest arusaamine – loodusteaduste võlu ja valu – viib meid edasi, aitab meil meie ümbrust paremaks muuta, hoida seda elukeskkonda, mis meil on. Jah, mina näen seda suure huviäratajana. Kui on huvi, siis saab ka väga keeruliste protsessidega hakkama.

Kui saaksite ise mõne ülesande saate teadustoimetusele soovitada, siis mis tüüpi see oleks?

Midagi aineehitusest: kuidagi simuleerida radioaktiivset lagunemist, näiteks seoses poolestusajaga. Mittelineaarsed protsessid. Alguses on kõik lihtne, stabiilne, kuid siis ühe suuruse muutumine toob kaasa ahelreaktsiooni, millega tuleb arvestada. Samuti on alati head kõik loogikaga seotud ülesanded.

Kui kerge või keeruline on õpilasi mõnest õppeainest - näiteks füüsikast - huvituma panna?

Õpetaja peab olema ainest ise väga huvitatud, muidu see ei olegi võimalik. Ise pead põlema, siis see nakatab. Jah, mõnikord läheb selleks mitu aastat, aga vaikselt on entusiasm nakkav. Ei tohi kohe tagasi tõmmata, kui õpilased kiiresti kaasa ei tule. Enda kogemusest võin öelda, et läheb paar aastat, umbes üks õppetsükkel. Õpilased alustavad koolis füüsika õppimisega ja lõpetavad, mille järel saad hakata aimama esimesi märke, et järgmised õpilased tulevad huviga tundi - eelmine lend on sellest neile edasi rääkinud. Sellised koolijutud toimivad üllatavalt hästi. Kui õpilane ei võta vedu, siis mina olen ikka huvitatud füüsikat talle põnevaks tegema.

Eks tänapäeval tuleb võistelda paljude lihtsamini huvipakkuvate asjadega, kus ei pea nii kaua ja nii pikalt pingutama, kuid ma olen ise nii füüsika sees ja sellest väga huvitatud, seega õpilastel ei jää vist muud üle, kui sellest natukenegi osa võtta. Siinkohal tulebki mulle meelde kord, kui küsisin ühe üsna keerulise klassi käest, miks nad siiski hakkasid õppima. Vastus oli: „Mis meil muud üle jäi, te läksite kogu aeg edasi!“. Ehk ei tasu hetke kinni jääda ja nn ealiste iseärasustega kaasa minna, õpetaja peab seda mõistma ja sellest ka üle olema.

Ja muidugi tuleb tänapäeva õpilasele pidevalt põhjendada „Miks?“. Iga uus teema, valem, seadus tuleb siduda õpilase tasemele arusaadavaga, miks ta just praegu peab seda õppima, läbi igapäevapraktika peab näitama rakenduslikku poolt – see on õpetajale selline lisamõttetöö, leida kõikvõimalikud vastused „Miks?“ küsimusele.

Milliseid meetodeid või nippe te õpilaste motiveerimiseks kasutate?

Esiteks püüan töös hoida kõiki meeli vaheldumisi – silmad, kõrvad, käed ja vajadusel terve keha. Vaatame erinevaid videosid, simulatsioone, loeme erinevaid allikaid, ka tavaline loengu kuulamine, diskussiooni vorm, õpetaja näitab ette – õpilased teevad järgi või vastupidi – nii saab selgeks erinevaid liikumisi või deformatsioone. Ülesanded nii joonistega kui ka valemid läbi õpitud matemaatikaoskuste, suurem lõiming teiste ainetega, et tekiks suure pildi nägemine. Kindlasti midagi kätte anda – praktilised tööd, kuid ka näitkatsed: kui midagi tunnis katsevahenditega näitan, annan need klassis ka ringi käima, saavad ise proovida. Samal ajal räägin edasi, sest kõrvad kuulavad.

Minul toimib ka lisategevuste süsteem. Ma ei lase teadlikult arvestuslikes töödes latti väga madalale – töös on alati hästi erinevaid ülesandeid (ristsõna, valikvastused, täida lüngad, skeem, avatud vastused, ülesanded), on võimalus enda tugevusi näidata, kuid peab ka mõtlema, mitte lihtsalt tulemust vormistama.

Et hoida selle taseme juures huvi, luban õpilastel lisategevustega lisapunkte koguda. Otsin erinevaid füüsikaga seotud tegevusi – muuseuminäitused (praegu TÜ Ajaloomuuseumis), filmid, kõik ainevõistlused (olümpiaad, „Rakett69“, Kajakas, astronoomiaviktoriin Pulsar, füüsikaviktoriin Spekter, tehnikaolümpiaad jt), töötoad (AHHAA, Energia avastuskeskus, PROTO, Tallinna Teletornis kosmoseõhtud, observatoorium Tõraveres, muuseumiöö), loengud (TÜ tähetornis, Energia avastuskeskuses, Teadlaste öö). Kui õpilane osaleb ja soovib lisapunkte, peab ta tegema endast kohapeal foto nii, et taust on äratuntav, ja kirjutama mulle A4 analüüsi kolmest asjast, mida juurde õppis. Selliste tegevuste kogus ei ole õpilase kohta limiteeritud.

Kõiki neid analüüse lugeda ja tagasisidestada on õpetaja jaoks tohutu lisatöö, kuid õpilased saavad sellest nii palju juurde: nad ei teaks sellest maailmast muidu midagi. Paljud on avastanud enda jaoks muuseumid ja hakanud kinos vaatama ka teistsuguseid filme. Õpetajana neid analüüse lugedes tuleb vahel pisar silma, kui õpilased on avastanud, et ongi põnev. Nad on endas üllatunud, et soovivad juba järgmist lisategevust teha.

Kuna olen seda süsteemi juba viis aastat kasutanud, siis õpilased ise küsivad, millal nad veel kuhugi minna saavad. Ka välismaistel perereisidel on hakatud valima tegevusi selle järgi – saan pikki analüüse koos piltidega erinevatest tehnikamuuseumidest mujalt riikidest. Samuti on vanemad tänanud, et õpilased küll lähevad esmalt füüsikaga seotud üritusele läbikukkumise hirmus, kuid pärast avastavad selle valdkonna põnevuse ja nii satuvad ka mõned vanemad esimest korda elus sellistele sündmustele. Natuke individuaalse lähenemise moodi – kui soovid areneda, on sul see võimalus - vali endale vaid tegevus.

Miks peaksid õpilased üldse nii palju erinevaid aineid õppima - kui neid mõni aine üldse ei huvita?

Isegi gümnaasiumiealine ei saa veel kindlalt väita, et teda üks või teine aine üldse ei huvita - see näitab ainult teadmatust ja infopuudust, väga kitsast maailmavaadet. Nii kaua kui noor on koolis, peab ta saama igasuguseid võimalusi, mõtteid, tundeid, teadmisi. Küll leiab elus selle koha, kus tagasivaates tänab, et omab siiski kogemust ja teadmist ka selles valdkonnas, mille noorena enda jaoks välistas.

Elu ja loodus ei ole nii must-valged nagu noore inimese maailmavaade, küll aga loogilised. Seda arvan küll, et loodusteadustes peab esmalt päris palju pähe ja selgeks õppima. Need ei ole teemad, mida ise avastada ja tuletada – meie elame suurte teadlaste õlgadel ja milleks nende tööd uuesti korrata. Alused tuleb ära õppida ja siis edasi minna.

Mulle meeldis 2020-2022 TalTechis STREAM õppes Tiia Rüütmanni öeldu, et kuni bakalaureusekraadi lõpuni ei arva sa loodusteadustes midagi, vaid õpid põhialuseid, edasi on sul juba mingi baas, et hakata hüpoteese püstitama ja ise uurima. Seda on noortel raske tunnistada, aga kahjuks nii see looduses käib – vale ja uljas arvamus maksab kiirelt ja valusalt kätte.

Kui õpihimulised tänapäeval õpilased üldse on ja millest see sõltub?

Õpilased on huvilised, see niidiots tuleb ainult üles leida, millest nad on huvitatud. Pigem ollakse liiga pealiskaudsed ja enesekesksed, see segab õppimist palju rohkem. Arvamus, et mul ei lähe elus kunagi üht või teist oskust vaja, on nii levinud. Hakkame tavaliselt õpilastega siis arutama, et sõnaseadmise, mõtlemise, käitumise, ootamise, suhtlemise ja viisakuse oskuseid läheb nagu alati vaja ja kõike seda kool ju läbi erinevate ainete ja õppimisstrateegiate treenibki. Ei tasu taga ajada konkreetse oskuse kasulikkust. Aju vajab samamoodi pidevat treeningut nagu meie lihasedki.

Palju tuleb kodust kaasa. Kui lapsevanem kirjutab mulle kirjas esimesena, et juba tema ei saanud koolis füüsikast aru, seega ärgu ma tema lapselt ka midagi oodaku, olen eriti valvas: just seda õpilast utsitan tugevamalt. Igaüks on võimeline õppima ja huvituma, ainult see kõik ongi pingutus. Neid irriteerivaid (tsiteerides Pipit 😊) olukordi peabki õpetaja tekitama, kus õpilane endalegi märkamatult hakkab mõtlema. Teada on, et praegu on pigem info üleküllus ja noorel on selle sees raske orienteeruda, nii jääbki talle mulje, et kõik teadmised on hiirekliki kaugusel ning pingutada pole vaja. Selle arvamuse kõigutamine on pidev teema – vaatame siis koos allikaid, kust info pärineb, lahkame sõnu, mida kasutatakse, ja tuleb välja, et peab ikka ise õppima hakkama, et lõpuks midagi osata.

Milline õpilane te ise koolis olite?

Mina käisin põhikoolis Hiiumaal Käinas. Sellest ajast on ainult head mälestused. Väikse maakoolina oli meil väga ühtehoidev koolipere, kõik tundsid kõiki ja palju tehti koos. Koolis olin pigem auahne, pidin olema kõige parem – õppimises see raske ei olnud, parimad tulemused tulid üsna kergelt, kuid olin ka väga järjepidev õppija, ajaplaneerimine ja kalender on alati sõbrad olnud.

Samuti tegelesin sageli kümne huviringiga korraga ehk puhkasin ühest tegevusest tehes teist, maal olid lisaks ju ka kõik kodused aiatööd. Palju tegin sporti, „10 Olümpiastarti“ võistluskeerises olen olnud vist kõik põhikooliaastad, kui vanus juba lubas. Omaaegsed Eesti staadionid ja koolimajad olid kõik väga tuttavad. Samuti kunstiring, rahvatants, giidiring, raamatusõprade klubi. Näiteks matemaatikaring oli meil teisipäeva hommikuti kell 7.00.

6. klassis sattusin kuuks ajaks Tallinnasse haiglasse, kooli naastes ei õpetanud matemaatikaõpetaja mind järele, vaid andis õpiku ja iga kord järjest keerulisemad ülesanded – palus mul ise endale teema selgeks teha. See oli võrrandite lahendus, sain hea õppetunni: oma kanguses ei käinud ka küsimas, kui kohe ülesanne välja ei tulnud, pidin ise hakkama saama. Ainult märgimuutust pidi küsima, sellest kohast üle ei saanud. Praegu ütlen sellele õpetajale aitäh, kuigi tol ajal puhisesin üsna tigedalt, aga edasistes õpingutes tuli iseseisva õppimise oskus kasuks. Põhikooli lõpetasin viitega, sama ka kõik eelnevad 8 aastat.

Reaal- ja loodusained sobisid mulle kohe alguses. Füüsikaõpetaja oli kardetud vanem meesterahvas, kuid mulle tema loogika sobis, sain aru ja see hakkas mind huvitama.

Nendes ainetes käisin ka igal aastal olümpiaadidel, nii saingi põhikoolis kutse tulla Nõo Reaalgümnaasumisse. Hiiumaalt pikk tee ning ema alguses ei lubanud, küsisin siis allkirja isa käest. Saartelt käis sinna palju noori, sest sel ajal õpiti seal ka lenduriks.

Kuni Nõo lõpuni huvitusin tegelikult rohkem keemiast, läbisin gümnaasiumi ajal TÜ Teaduskooli keemiakursuse ja käisin ka vabariiklikus olümpiaadivoorus. Õppima läksin siiski füüsikat, sest klassiõde kutsus.

Nõos oli õppimine popp - seal koolis muidu ei hoitud, üsna kergelt paluti lahkuda, sest tempo oli võimas. Kui praegu satun Nõo vilistlastega kokku, siis ei ole vahet, mis lennust ollakse, kohe on suur äratundmine ja kokkukuuluvuse tunne. Nõo lõpetasin viite ja kolme neljaga, sain ka kutse Tartu maavanema vastuvõtule. Sealt sain kingituseks raamatu „Ogalind“, mida sirvin veel tänapäevalgi.

Kas mäletate, millal ja miks otsustasite õpetajaks saada?

Õpetajaks mind kutsuti. Lõpetasin TÜ-s füüsika bakalaureuse ja kolisin siis juba pere tõttu Tallinna, kus jätkasin magistriõpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis samuti meditsiinielektroonika ja füüsika suunal. Tol ajal õppis ülikoolis ka Tanel Peets, kes ise töötas Vanalinna Hariduskolleegiumis füüsikaõpetajana ja mindki sinna kutsus.

Ma ei ole suutnud kunagi asju lihtsalt pähe õppida, ma pean nägema seoseid ja nende kaudu suudan üsna paljut korraga ära õppida – ise õpetades õpid kõige rohkem ja ju siis tegin seda nii hästi, et endale hakkas ka meeldima.

Miks teile õpetaja amet meeldib?

Ma saan oma huvi kellegagi jagada, see paneb mind veel rohkem huvituma. Füüsika ning loodus üldiselt on nii põnevad: põnev on avastada, kuidas kõik on omavahel seotud.

Õpetajaks peab küll sündima ehk peab olema tahe noortega koos olla ja nendega midagi jagada, minu puhul siis huvi füüsika vastu, kuid noored annavad selle energia ka kordades tagasi. Nad ei lase sul jääda oma mugavustsooni, ka mina pean edasi arenema – see toob jälle esimese põhjuse juurde tagasi, minu huvi ei rauge niimoodi.

Mis oli teie lemmikaine koolis ja kes oli lemmikõpetaja?

Lemmik oli kindlasti matemaatika, edasi ka keemia ja siis oli juba füüsika mõistmine lihtne, kuid matemaatika oli alguses peamine huvi. Õpetaja õpetas siis juba diferentseeritult (aastad olid 1984-1992), oskajad said omad ülesanded ja meil olid ka eraldi tunnid – teda austasin juba siis ja ka praegu.

Füüsikaõpetajalt võtsin omaks seoste tegemise loogika, kuid minu Õpetaja (just suure algustähega) oli minu esimene õpetaja Anu Maasel. Tema oskus tulla ja olla (algklassi)lapse tasemel, kuid samas jäädes nõudlikuks, on mulle pidevaks eeskujuks – olen kõrval, olen sulle toeks, kuid oma tee valid sa ise, mina olen õpetajana inspiratsiooniks. Anu tegeles meiega väga palju ka väljaspool kooliaega, selle eest olen talle ülimalt tänulik, need ühistegevused on siiani meeles. Ja muidugi õpetaja naeratus: tema südamesse mahtusid kõik õpilased.

Mida sooviksite kuulata/vaadata/lugeda teadmishimulistel õpilastel?

Praegu on väga palju võimalusi vaadata populaarteaduslikke filme (kindlasti National Geographic), millega tasub oma aega veeta, samuti saateid (TeadusEST, Rakett69, Püramiidi tipus, Uudishimu tippkeskus ERR arhiivis või Jupiteris).

Olen kusagilt lugenud, et kui tahad teada, mis on 30 aasta pärast olemas, vaata praegu ulmefilme – seda soovitan ka oma õpilastele ja toon näiteid pikalt jooksnud filmiseeriatest (Star Wars relvad, Tagasi tulevikku rula jt) – seega tuleks vaadata häid ulmefilme.

Mulle endale meeldivad väga mõrvamüsteeriumid, kus saab hakata ise kaasa mõtlema nii filmides, sarjades kui ka raamatuid lugedes. Samuti seiklusraamatud, kus lugedes rullubki nagu film silme ees lahti.

Armastan lugeda elulugusid, need võivad olla väga inspireerivad – Marie Curie elust „Madame Curie ja unistuse jõud“, astronaudi elust Scott Kelly „Visa hing. Üks aasta kosmoses“. Jojo Moyes raamatuid loen läbi ühe jutiga, vahepeal ei saa lihtsalt magama minna: need on kurvad, aga samal ajal tõeliselt kaasakiskuvad.

Teadusvõistlus „Rakett69“ 13. hooaeg on eetris Eesti Televisioonis laupäeviti kell 19.30. „Rakett69“ 13. hooaja võitjat enim mõjutanud õpetaja saab LHV poolt 5000 euro suuruse preemia.