Ameerika mitmelasulisi raketiheitjaid M270 ja HIMARS peetakse omasuguste seas maailma parimateks ning see on kinnitust saanud Ukraina sõjas, kus venelased pidid oma staabid, laod ja logistikasõlmed GMLRS-raketi 80 km laskeulatusest kaugemale kolima. Kuid neil süsteemidel on nõrk koht: nende laskemoon maksab väga palju. Ukraina armee on pikka aega soovinud ameeriklastelt saada taktikalisi ballistilisi lähimaarakette ATACMS, kuid iga ATACMS-i rakett läheb USA maksumaksjatele maksma 2,5 miljonit dollarit ning selliste rakettide kasutamine võib end õigustada ainult juhul, kui neid lastakse väga hästi kaitstud ja suure tähtsusega sihtmärkide pihta. Ukrainlasi on varem korduvalt kritiseeritud näiteks kalliste GMLRS-rakettide „laristamise“ tõttu.

USA raketiheitjate jaoks taskukohasema laskemoona loomise küsimusega tegelesid paljud, aga kummalisel kombel leiti lahendus väljaspool Ameerikat. Boeingu ja Rootsi Saabi koostöös loodud maapinnalt startiva väikese läbimõõduga pommi (ingl ground launched small diameter bomb ehk GLSDB) hakati katsetama 2015. aastal. Just neid otsustas USA saata Ukraina armeele, et nad saaksid hävitada Vene armee logistikavõrku ja juhtimiskeskusi, mille venelased sügisest GMLRS-rakettide laskeulatusest eemale viisid. GLSDB ühendab endas väikese läbimõõduga lennukipommi GBU-39 ja raketimootori M26, kuid GLSDB on ikkagi pigem rakett kui pomm, sest see stardib raketikanistrist nagu ka teised HIMARS-i ja M270 raketid. Erinevalt Ameerika raketiheitjate laskemoonast on GLSDB-d võrdlemisi odav toota: iga lasu maksumus on hinnangute järgi umbes 50 000–60 000 dollarit. Teoreetiliselt täidab see laskemoon niši 300 km laskeulatusega ATACMS-ite ja 80 km laskeulatusega lühimaarakettide GMLRS vahel. Kui need raketid jõuavad Ukrainasse, siis ei jää Vene armeele Ukraina territooriumil ühtegi nurgakest, kus GLSDB neid tabada ei suudaks. Selle laskeulatusse jääb ka osa Lõuna-Venemaad ja pool Valgevenet. Kuid selle relvaga on mitu „aga“...

Jaga
Kommentaarid