Sõjaekspert: lääne soovitused Ukraina armeele Donbassis taganeda on tegelikult ebaadekvaatsed

„Mis mõtet on lasta venelastel Donbassi viimasedki elujõulised piirkonnad praegu ära rüüstada ja pärast Ukraina sõduritel nende varemete vabastamisel oma verd valada?“ küsib Ukraina sõjaekspert Serhi Grabski.

Kui teenisin Ida-Ukrainas 2018.–2019. aastal kolmekuiste rotatsioonidena, oli meil oma jaotus Luhanski ning Donetski oblastite jaoks: jagasime need neljaks tsooniks. Esimese ehk „rohelise tsooni“ alla käis Luhanski oblasti põhjaosa kuni Siverski Donetsi jõeni. Kui välja arvata Sjevjerodonetski, Lõssõtšanski ja Rubižne linnad, siis on tegemist põllumajanduspiirkonnaga, mis sel ajal andis kolm kuni neli miljonit tonni teravilja aastas. Ukrainale oli selle piirkonna hoidmine tähtis, et kasvatada või hoida teraviljatoodangu taset. Selles kandis olid omad probleemid, kuid need ei olnud eriti suured.

„Rohelise tsooni“ kõrval oli teiseks elujõuliseks piirkonnaks nn „helesinine tsoon“, mis asub Aasovi mere ääres. Enne 2022. aastat investeeriti seal põllumajandusse, postindustriaalsesse arengusse Mariupoli ja Berdjanski linnades, mere äärde katsuti kujundada kuurortide piirkonda. Aasovi meres on ka ühed suurimad kalavarud maailmas. Seepärast nähti „rohelisel tsoonil“ ja „helesinisel tsoonil“ kõige suuremat potentsiaali. Praegu on mõlemad venelaste käes ja raske on prognoosida, mis neist tulevikus saab.