Tankid Leopard 1 olid kuni Leopard 2 ilmumiseni kuni 1980ndateni Euroopa ja NATO maade jaoks põhilisteks lahingutankideks. Nende väljatöötamist alustati juba 1950ndatel aastatel ja nende põhikontseptsioon on täiesti teine kui tänapäevastel tankidel. 1950ndateks oli tankitõrje tankidest korraks sammu võrra ees ja Saksa insenerid leidsid, et paks soomus ei anna mitte mingit eelist, kuna sellest läksid nii kui nii läbi nii toonased kineetilised mürsud kui ka tandem lõhkepeaga raketid. Nii otsustati rõhk panna hoopis suurepärasele mobiilsusele, esmaklassilistele tulejuhtimissüsteemidele ning võimsale kahurile. 1960ndatel aastatel kasutusel olnud Nõukogude tankid T-54/55 ja T-62 pidanuks sakslaste Leopard 1 tanki hävitamiseks tulema sellele vähemalt kilomeetri kaugusele, samas kui sakslaste tank ilma raskusteta suutnuks venelaste tanki hävitada 1,5 kuni 2 km pealt. Nii ei olnud erilist tähtsust, et Leopard 1 esiküljel on vaid 70 mm soomust.

Kuid 1980ndateks aastateks olid Leopard 1 tankid juba vananenud. Uutel Nõukogude tankidel T-64 ja T-72 oli korralik esikülje soomus, mis valmistatud komposiitsoomusest (koosneb erinevate materjalide kihtidest ja on tugevam kui tavaline soomus) ja mille paksus vastas kuni 600 mm-le terassoomusele. Kui Saksamaa taasühines, siis näitasid Bundeswehri korraldatud Leopard 1 tanki 105-mm kahuri laskemoona katsetused Ida-Saksa T-72M1 tankide peal, et DM33 mürsuga oli võimalik vaid väikeselt distantsilt ning õnnestunud lasuga T-72 torni esikülge läbida, DM12 mürsule oli venelaste tanki esikülg „immuunne“. Praegu Ukrainas kasutatavate Vene armee T-72 uuemate versioonide soomuskaitse on veelgi parem, lisaks on neil parem optika ja tulejuhtimissüsteemid kui 1970ndatel ja 1980ndatel toodetud Nõukogude tankidel, millega Leopard 1 juba kippus „jänni jääma“. See tõstatab küsimuse: kas ukrainlastel nendest tankidest üldse midagi kasu?

Jaga
Kommentaarid