Antsu teekond vabatahtlikuna ei alanud sugugi alles eelmisel aastal. 2015. aasta 4. aprillil sõitis mees esimest korda Ukrainasse, et seal esialgu sõjapõgenikke aidata. Mõne aja pärast hakkas ta juba transportima ka militaarvarustust, mis toimetati kohalike vabatahtlike poolt eesliinile. „Kui me ei aita praegu ukrainlasi ja nad kaotavad, siis järgmised oleme kindlasti meie. Olenemata NATO vihmavarjust ja kõigest muust,“ meenutab mees kaheksa aastat tagasi vallanud mõtteid, kui ta alustas vabatahtliku tööga.

Vene sõdurite esemed lähevad müügiks

Praeguseks on ta roll vabatahtlikuna pisut muutunud, sest kõigele muule toob ta Ukrainast kaasa ka sõjatrofeesid, et need siis omakorda „Eesti Militaarturu“ Facebooki grupis maha müüa. Saadud tulu eest ostab ta vajalikku militaarvarustust ja toimetab need Ukrainasse. Ent trofeede müügiideeni jõudis ta alles eelmisel aastal. „Müües eseme, saab inimene annetuse eest mälestuse vastu – olgu selleks trofee, Ukraina-teemaline kott või mis iganes. Talle jääb midagi, mis meenutab, et ta on oma panuse andnud.“

Eestlaste panust hindab Ants väga. „Eestlased on Ukrainat toetamas väga tugevalt – nii rahaliselt kui ka esemetega. Mina teen kõige pisemat asja, viies asjad kohale. Ilma inimeste annetusteta ei oleks see üldse võimalik,“ räägib mees. Ka ukrainlaste arvamus eestlastest on ülikõrge. „Eestlasi hinnatakse Ukrainas väga kõrgelt. Balti riigid on nii palju toetanud, et ukrainlaste jaoks on see miskit ülimüstilist, et kuidas on võimalik, et nii väikesed riigid on võimelised nii palju aitama.“

Ehkki Antsu tegevus müüa trofeesid on ju üllas, siis kas on eetiline müüa midagi, mis on varem kuulunud mõnele Vene sõdurile? Ants leiab, et on, ja et esemetel on pigem ajalooline väärtus. „On vajalik näidata, milliste sümbolite all rünnati 21. sajandil Euroopas teist riiki ja tapeti inimesi. Selliseid asju ei tohi hävitada,“ ütleb Ants.

Kui kaua kavatseb Ants Ukrainast trofeesid kaasa võtta ning neid Eestis müüa? „Ukraina võiduni,“ ütleb mees kindlalt.

Jaga
Kommentaarid