Millised olid Teie kokkupuuted „Rakett69“ saatega enne kohtunikuna osalemist?

Enne „Rakett69“ saates kohtunikuna osalemist olin sellega kokku puutunud vaid televaataja rollis. Tõsi, seda küll juba aastaid. Ma ei mäleta, et oleksin jälginud saate 1. hooaega, kuid juba 2. hooajast meenuvad mõned osalejad. Kummaline on ka see, kuidas hilisemas elus olen mitme Raketi osalejaga kokku puutunud ning sõpradeks saanud – seda põhiliselt läbi teaduse või teadushuvihariduse.

Kui saite kutse kohtnikuks tulla, kas olite kohe nõus?

Kui sain kutse kohtunikuks tulla, ei kahelnud ma tegelikult hetkekski – kuna kaamerate ees olemine ei olnud mulle võõras, haarasin kohe võimalusest kinni, sest nägin seda põneva uue väljakutsena.

Rääkige oma saates osalemise kogemusest. Mis Teid enim üllatas?

Saates osalemine oli väga huvitav ja arendav. Olulise osa sellest moodustas loomulikult kaadri taga toimuv, mis televaatajate eest varjatuks jääb - seda alates grimeerimisest kuni teatud võtete pideva kordamiseni, mil need soovitud kujul välja tulevad. Grimmitoolist meenub kohe see, kuidas samal ajal, kui mulle soengut ja meiki tehti, jõudsid kõrval olevalt toolilt läbi käia kolm meessoost kohtunikku. Naiste nii-öelda ilusamaks tegemine võtab ikka nähtavalt rohkem aega. Samuti jagas minuga sel ajal infot saate toimetaja, kes mulle mõnede ütluste skripti tõi ja seda õppida palus. Kuna sees oli ärevusest ikka väike värin, ei jäänud esmalt kohe midagi meelde. Peas tiksus mõte, millesse ma end nüüd mässisin ja kas sobin ikka ekraanile?

Pärast tunnikest grimmitoolis istumist suundusin oma ülesande juurde, kus pidin seda kaamerasse tutvustama. Paratamatult oli alguses sisimas tunda pinget ning ühte võtet tuli mitu korda teha, kuid tänu toetavatele ja toredatele saatetegijatele kadus see päeva jooksul. Tõtt-öelda üllatas mind, kui palju inimesi on kaadri taga igas punktis. Iga kohtunikuga tegeleti väga personaalselt. Öeldi, kus ja kuidas seisma peab, jagati head nõu.

Seejärel hakati osalejaid ükshaaval rajale laskma. Minu jaoks oli väga põnev näha, kuidas toimub salvestamise ajal kommunikatsioon erinevate osapoolte vahel. Pidin ju minagi nüüd edastama info iga osaleja ülesande lahendamise viiside kohta saate toimetajale kohe pärast seda, kui osaleja oli minu punkti läbinud ning järgmine osaleja polnud veel saabunud.

Avasaate võttepäev oli väga pikk ja väsitav. Ma ei uskunud varem, et Raketi saadet veel õhtul kell 23 salvestatakse, sest teleekraanilt ei näi osalejad ega kohtunikud väsinuna. Tegelikkuses ollakse seda ikka, kuid võtete ajal leitakse endast energia üles ja näidatakse seda. Sisemise energia edasiandmine on teleekraanil hästi oluline, kuid seda endast õigel moel üles leida pole sugugi lihtne.

Kuidas osalejad üllatasid - kuidas ülesandega hakkama saadi?

Osalejad üllatasid mind valdavalt ikka positiivses mõttes. Minu kui õpetaja jaoks oli äärmiselt huvitav jälgida ja kuulda nende mõttekäiku lahenduseni jõudmiseks. Õpilased oskavad loogiliselt mõelda ja järeldusi teha. Võib niivõrd erineval moel mõelda, jälgides mitmeid aspekte erinevas järjekorras, kuid siiski sama korrektse lahenduseni jõuda. See näitab minu arvates väga hästi, milline nii-öelda teede võrgustik on meie ajus, mida mööda info liigub. Vahel kostus õpilaste suust ka huvitavaid, kuid üldse mitte loogilisi mõtteid ning nende juures kippus ikka naer peale tulema.

Miks selline saade Teie arvates oluline on?

„Rakett69“ on minu arvates oluline mitmel põhjusel. Esiteks on see väga hea teaduse populariseerija ja aitab läbi professionaalsete, kuid lihtsate katsete selgituste mõista ka tavalisel televaatajal meid ümbritseva sisu. Ma usun, et see õpetab igaüht rohkem märkama enda ümber toimuvat, sest saates lahendatavad ülesanded on aastatega aina elulisemaks muutunud.

Teisalt aga annab „Rakett69“ võimaluse õpilastel end uude olukorda panna ning koolis õpitud teoreetilisi teadmisi rakendada. Sellises pingelises situatsioonis, kus tuleb ülesandeid lahendades kiiresti mõelda, võib nii mõnigi õpilane avastada endas külgi, millest ta varem teadlik polnud. Samas mõne mõte jookseb siis hoopis kinni. Uutesse ja vahel pingelistesse, ärevust tekitavatesse või veidi ebameeldivatesse olukordadesse satume ju elus iga päev. Mida enam end teadlikult sellistesse situatsioonidesse panna, seda lihtsam on neis edaspidi toimetada ning seda vähem hirmsad uued väljakutsed hiljem tunduvad. „Rakett69“ on seega väga hea ettevalmistus tulevaseks eluks. Usun, et see annab õpilasele tohutult juurde julgust ja enesekindlust, õpetab töötama meeskonnas ja teistega arvestama. Lisaks võib see osaleja jaoks avada uksi, mis muidu jääksid suletuks. Näiteks annab saates osalemine häid ja kasulikke tutvusi, mis tänapäeval mängivad väga olulist rolli.

Kuidas Teile õpetajana tundub - kas õpilastel on tänapäeval piisavalt teoreetilisi teadmisi ja nende praktikasse viimise oskusi?

Ma usun, et teoreetilisi teadmisi võiks alati olla rohkem kui jaksame omandada. Selge on aga ka see, et kõik ei jõua ära õppida. On hea omada suurt üldpilti, mille ka kool annab, kuid põhjalikke teoreetilisi teadmisi oleks vaja kindlasti selles valdkonnas, mis inimest enim huvitab. Siis oskab ja jõuab ta neid teadmisi ka erinevatel tasanditel rakendada ja saab selles valdkonnas väga heaks tegijaks, sest tal on olemas motivatsioon. Loomulikult soosivad teoreetiliste teadmiste kinnistamist antud infoga seotud praktilised tööd; seda ka koolis.

Teisalt ainult teoreetilistest teadmistest ei piisa. Teadmisi on vaja osata rakendada eelkõige igapäevaelus. Siinkohal tuleb minu arvates väga kasuks koolis õpitud teoreetiliste teadmiste seostamine igapäevaeluga. Püüan ka enda tundides tuua näiteid ja võrdlusi igapäevaelust ning palun õpilastel näiteks koduteel jälgida midagi enda ümber toimuvat, mis seostub parasjagu tundides õpitavaga. See ei ole ju iseenesest keeruline ning ei kuluta eraldi aega, mida meil alati väheks kipub jääma. End ümbritseva märkamine annab nii palju juurde ning näitab õpilastele, miks midagi koolis õpitakse. Vahel ikka küsib neist mõni, miks ta peab üht või teist asja õppima.

Tõsi, maailm on pidevas muutumises ning mõned asjad, mida praegu näivad tähtsad, ei pruugi paarikümne aasta pärast enam mingit rolli omada. Siiski on need osa praegusest ajast ja tulevikus osa ajaloost. Õppimine on minu arvates nii oskus, protsess kui aju treenimine. Kiiresti muutuvas maailmas tuleb olla võimeline kohanema, kuid see on võimalik vaid juhul, kui teadmisi on kinnistatud ning meie ajus on loodud piisavalt erinevaid radu lahendusteni jõudmiseks. Kohanemiseks vajaliku plastilisuse tagab aju pidev treenimine ehk õppimine. Seejuures ei mõtle ma ainult teoreetiliste teadmiste omandamist, vaid kindlasti ka praktilisi oskusi ja elus kogetut.

Kui õppimishimulised õpilased tänapäeval on? Kas ja kuidas see aja jooksul muutunud on?

Julgen öelda, et mul on üldjuhul vedanud motiveeritud õpilastega. Olen koolis õpetaja alles 3. aastat, mistõttu ei oska ma võrrelda eri aegu. Tõepoolest, on õpilasi, kelle enda õpimotivatsioon on madalam kui teistel klassikaaslastel ning seda on väga keeruline väljastpoolt mõjutada. Eks seetõttu peavad õpetajad olema ise väga kohanemisvõimelised ja valmis rakendama uusi ning põnevaid meetodeid, et igaühe jaoks kaasahaarav olla. Motivatsioon peaks tulema ikka õpilase enda seest. Usun, et õpihimu sõltub väga palju igast õpilastest isiklikult. Motiveeritum on õpilane, kes teeb seda, mis talle meeldib. Paraku ei saa kõik õppeained ja kõik käsitletavad teemad kõigile meeldida. Igaühel on oma huvid.

Siiski ei saa kõiki probleem käsitleda vaid õpihimu tasandil. Sageli on probleem hoopis milleski muus - kas esinevadki mõned tervislikud põhjused või on mure põhjuseks kodused probleemid. Kui kodu ei toeta ega soosi õppimist, ongi õpilasel koolis raske. Ta vajab enda tegemistes lähedaste toetust ja tähelepanu. On kohti, kus õpetajate käsi jääb lühikeseks. Kodu peab õpilast toetama ja tagama baasvajadused – ainult siis saab toimuda ka õppimine ning õpetaja saab last toetada.

Kogenumate õpetajate sõnul on tänapäeval õpihimu langenud. Usun, et põhjuseks on ka õpitava kohasus vastavas ajas. Leian, et mõnes mõttes on õpilased hästi kursis praeguse ajaga. Nad on väga usinad ja tublid tehnoloogia kasutajad ning võivad sellega vanematele silmad ette teha. Samas kiputakse ka tehnoloogiat kasutama liialt mängimiseks ja sotsiaalmeedias tegutsemiseks. Pigem on minu arvates probleem selles, et ei viitsita pingutada. Õppimine on raske, sest tuleb vaeva näha ning uus keeruline info ei jõua meieni nii kiiresti kui lihtsalt nutiseadmes uudiseid kerides. See aga tekitab pealiskaudsuse, kui ei viitsita õpitavasse süübida. Tulemuseks on kokkuvõttes kehvemad teoreetilised teadmised ja madalam võimekus neid rakendada.

Mul on hea meel, et praegusel ajal ei panda koolis ainult rõhku sellele, mida õpitakse või õpetatakse, vaid räägitakse ka, kuidas seda teha. Minu arvates on just õpioskus ise muutuvas maailmas kõige tähtsam, aga teadmised peavad ka loomulikult olema.

Kuidas õpetaja ametit Eestis väärtustatakse?

Leian, et võrreldes muude Euroopa riikidega ei väärtustata Eestis õpetaja ametit piisavalt. Näiteks ei sõltu meil õpetaja töötasu tema töötamise aastatest. Oleks ju loogiline, et mida kogenumaks saab õpetaja, seda enam peaks ta saama väärilist tasu. Siis on õpetajatel ikka motivatsiooni jätkata oma tööga, mis neile väga meeldib. Õpetajad on oma olemuselt väga altruistlikud inimesed ja tahavad aidata. Sellist missioonitunnet tuleks tunnustada ja väärtustada. Jah, õpetajatel on pikk suvepuhkus, kuid see on ka vajalik - juuni kuuks tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun. Ma taastusin terve juuli ning kuu lõpus alles tundsin end puhanuna. Augustis hakkas mõte liikuma juba uue õppeaasta poole.

Mulle näib, et ühiskond justkui ei usalda õpetajaid piisavalt, kuigi nad on oma ala spetsialistid. Kiputakse sekkuma kooliellu ning avaldatakse arvamust, mida ja kuidas peaks õpetama. Tänapäevane kool on aga väga teistsugune sellest, mis ta oli paarkümmend aastat tagasi. Paljud õpetamismeetodid on muutunud. Usaldagem siiski õpetajaid, kes on õppinud, kuidas toimub õppimine, kes on kursis praeguse aja õppekavaga ning kes kahtlemata oskavad edasi anda olulisi teadmisi ja oskusi. Õpetaja ei saaks olla inimene, kes seda tööd ei armastaks ning endast nii palju ei annaks. Siis ta põleks lihtsalt läbi.

Õnneks on viimasel ajal hakatud õpetaja ametit rohkem väärtustama. Siinkohal on kindlasti oluline roll meedial, tänu millele näiteks kampaaniad ja võimalused õppida õpetajaks üldsuseni jõuavad. Samuti tõuseb sellest aastast õpetaja töötasu alammäär. Siiski on äärmiselt kurb lugeda artikleid või tajuda seda reaalselt, kui mind õpetaja kui inimesena, kellel on õigus ka puhkeajale, ei hinnata. Näiteks ei aduta, kuidas kontrolltööde parandamine või tundide ettevalmistamine on meeletu ajakulu lisaks antavatele kontakttundidele. Julgen tõdeda, et see moodustab minul suisa 2/3 kogu tööst. Ettevalmistamise koormus väheneb küll veidi aastatega ning praegu tunnen enda oluliselt vähem koormatuna kui esimesel kahel aastal. Leian, et eriti oluline on seetõttu alustava õpetaja toetamine. Kindlasti on vaja mentorit ning normaalsest väiksemat tunnikoormust, et tööga toime tulla ja mitte läbi põleda. Usun, et hästi oluline on mentori, kolleegide ja kooli tugi noore õpetaja kujunemisel ning sellel, kuivõrd suure tõenäosusega jääb tema kooli tööle ja nakatab õpetamispisikuga teisigi.

Õpetate Tallinna Reaalkoolis loodusõpetust, bioloogiat, geenitehnoloogiat ja elu keemiat. Kuidas Teist õpetaja sai?

Olen pärit õpetajate perekonnast. Minu vanavanemad olid loodusainete õpetajad, minu isa on keemia- ja informaatikaõpetaja ning emagi on muusikapedagoog. Seega olles terve elu veetnud keskkonnas, kus nägin isa kõige rohkem selja tagant, sest tema ees oli koolitöö, ning kus kooli telgitagustes toimuv ei olnud minu jaoks võõras, lubasin gümnaasiumi lõpus ise mitte kunagi õpetajaks hakata.

Läksin Tartu Ülikooli õppima geenitehnoloogiat kindla sooviga töötada tulevikus laboris. Nautisin väga enda õpinguid ja olin valitava erialaga rahul. Bakalaureusetöö raames veetsin aga laboris väga palju aega ja töö muutus olemuselt rutiinseks. Paralleelselt ülikooliga töötasin esmalt Kolmes Põrsakeses, kus tegin juba gümnaasiumi ajal lasteaedades teadusringe ja hiljem teadusetendusi, ning seejärel Tartu Ülikooli muuseumis Hullu Teadlase assistendina. Viisin läbi loodusteadusliku hariduse taustaga sünnipäevasid ja laagreid. Aina enam märkasin, kuivõrd suur mõju oli minul kui õpetajal. Lapsed küll röövisid energiat, kuid andsid vastu imelise positiivse tunde. Ma nägin enda töö tulemust ja mulle väga meeldis see, mida tegin. See suunaski mind valima magistriõpinguteks gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja õppekava.

Möödunud sügisest võtsin enda jaoks vastu teise õpetamise väljakutse. Kuna olen pikalt tegelenud rahvatantsuga, astusin ka rahvatantsujuhtide kooli. Rahvatantsus saan mõnes mõttes õpetada hoopis teise nurga alt, kuid mõned õpetamise aspektid jäävad siiski samaks.

Miks Teile meeldib õpetaja olla?

Õpetajana naudin eelkõige töö mitmekesisust. Ükski päev ega tund ei ole samasugune. On põnev katsetada uusi meetodeid ja otsida juurde lisainfot. Internet on suur ja lai ning pakub isegi liiga palju võimalusi. Muidugi tuleb seal olevat infot kriitiliselt hinnata. See on ka põhjus, miks tuleb koolist õpilastele anda piisav teoreetiliste teadmiste pagas, et nemad oskaksid suurest infohulgast adekvaatse ja korrektse välja otsida. Info üleküllus on ühtlasi rõõmuks ja mureks – tahaks nagu kõike õpetada, sest ei raatsi ju midagi välja jätta. Seega tuleb valida, mida õpetada ja see on kohati üsna keeruline Esimesel ja teisel aastal õpetajana töötamine oli seetõttu eriti koormav, kuid nüüdseks on mul endal laiem pilt ees, mida üldse erinevates klassides õpitakse ning seetõttu oskan ka paremaid valikuid teha.

Mulle endale meeldib enim nii-öelda valge bioloogia, st kõik, mis on seotud inimese, meditsiini, geenide ja biokeemiaga. On suurim rõõm jagada neid teadmisi ja oskusi teistega ning näha, kuidas õpilased sellest vaimustuvad. Õpetajad on minu arvates olulised maailmaparandajad, sest nende tegevus võib nii palju kellegi elu ja valikuid positiivses suunas mõjutada. Õpilaste arengu jälgimine on tohutult põnev!

Mis õppeained olid Teie lemmikud, kui ise koolis käisite?

Mulle endale väga meeldis koolis käia ning üsna raske on valida lemmikuid õppeaineid. Ilmselt olid nendeks siiski bioloogia, keemia, matemaatika ja kehaline kasvatus.

Sel aastal saab Rakett69 võitja valida teda enim mõjutanud õpetaja, kellele antakse rahaline preemia. Milline on hea õpetaja, kes õpilasi inspireerib ja mõjutab?

Hea õpetaja on eelkõige inimlik. Ta võib olla küll karm ja nõudlik, kuid samas õiglane. Hea õpetaja vaimustub ise enda alast ja naudib seda, mida ta teeb. Ta otsib juurde põnevat materjali ja on laia silmaringiga. Juba enda aktiivse ja rõõmsa olekuga on ta õpilasele inspiratsiooniks. Muidugi võiks õpetajal olla hea huumorisoon.

Teadusvõistlus „Rakett69“ on ETV kanalil eetris laupäeviti kell 19.30. Lisainfo www.rakett69.ee.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid