ÜLEVAADE | Ukrainas lähevad sõtta Strykerid – kas see on „kevlarist kirst“ või tõhus sõjamasin?

Kodumaal kõva kriitikat saanud Strykeri soomukid saadetakse ukrainlastele appi. Forte selgitab, miks Ukraina võitlejatel neid masinaid tegelikult lahinguväljal vaja läheb.

Kui 2008. aasta aprillis-mais puhkes Bagdadis šiiitide mäss, siis sai USA armee halva üllatuse osaliseks. Nende uusim ratassoomuk Stryker kandis tänavalahingutes suuri kaotusi, sest selle soomus ja V-kujuline kere ei suutnud kaitsta meeskondi ja transporditavaid jalaväelasi miinide ning improviseeritud lõhkekehade eest. Kuna Strykeri manööverdamisvõime osutus halvemaks, kui oodati, tuli saata tankid Abrams ja jalaväelahingumasinad Bradley Strykeritega relvastatud väeosi päästma. Pärast seda ristisid USA jalaväelased oma Strykerid „kevlarist kirstudeks“. 2009. aastal, kui USA saatis Strykerid Afganistani, selgus, et ka nende masinate maastikuläbimisvõime on kehvake. USA sõdurid naljatasid, et Stryker on hea masin, „kuni saab tee peal sõita, pole muda ning ei pea sõdima“.

USA otsustas möödunud nädalal 90 sellist masinat saata Ukrainasse, kus kevadeti ja sügiseti on maastikud paksult mudased ja pinnasteed lakkavad olemast – ning kus peale selle käib kõige intensiivsem lahingutegevus, mida pärast teist maailmasõda Euroopa mandril nähtud on. Kas Strykerid jäävad taas häbisse?