ARHIIVIST | "Challenger 2 tanki nähes tõmmatakse kohe tagasi!" Kui hea sõjamasina britid Ukraina käsutusse annavad?

false

Challenger 2 on maailma üks suuremaid ja moodsamaid tanke. Esmaspäeval teatas Ühendkuningriik ametlikult, et annab esimese lääneriigina Ukraina käsutusse 14 kaasaegset tanki. Avaldame sel puhul uuesti Forte loo, kus Tapal teeninud Briti tankistid räägivad oma relvasüsteemi eelistest. Lugu ilmus originaalis 26. veebruaril 2022.

"Mulle meeldib see kiirus, millega pead tankis otsuseid langetama," räägib nooremleitnant Lewin. Võrreldes jalaväega liigub tank lahingsituatsioonis kiirelt ning iga samm on oluline. "Meid on tankis neli: juhi roll on sõita ja aidata ala vaatlusega, sihtur teeb seda ka loomulikult. Laaduri roll on hoolitseda ka meeskonna heaolu eest, tema teeb näiteks süüa".

Vaata videost, milline nooremleitnant Lewini juhitud tankis rollid on jaotatud!

Challenger 2 on eestvaates üsna hirmuäratav. Omapärast väljanägemist lisavad ogadena väljaturritavad suitsugranaadi pesad ning pisikesed lambid ees, mis on justkui silmad.

"Täiesti ebavajalikud, küllap ongi just selleks, et silmade moodi olla," kirjeldasid sõdurid, kes enamasti teevad oma liikumisotsuseid udupeente vaatlusseadmete abil ja pisikesi lambikesi tee valgustamiseks ei vaja. Miks on külgedele maalitud päris silmad, seda uuri graafikust!

false

Challenger 2: vanaisa hammastega moodne lahingumasin

Ainuke tank Eesti pinnal, Challenger 2, on tankimaailmas teatud mõttes veidrik. Samas ei kahtle selle efektiivsuses keegi.

Kui Briti armee võttis kasutusele Challenger 1 tankid, siis jäi ikka päevakorda küsimus, millega asendada eelmise põlvkonna tank Chieftain. Challenger 1 oli tegelikult Chieftaini edasiarendus, mis Briti sõjaväelastele eriti ei meeldinud, sest seda ei loetud töökindlaks ja selle tulejuhtimissüsteeme ning sihikuid loeti viletsateks. Õli lisas tulle brittide häbi 1987. aastal Kanada armee karikavõistlustel, mida korraldati NATO riikide tankimeeskondadele ja kus Challenger 1 tankid läksid lihtsalt rikki.

Selle tõttu otsustas Briti valitsus välja kuulutada hanke Chieftaini tankide väljavahetamiseks. Võistluste võitjaks sai üsna ootuspäraselt Vickersi tank Challenger 2, kusjuures 1987. aastal eksisteeris see tank vaid paberil. Projekti esitlus toimus 1987. aastal. Põhirõhk pandi uue torni, kahuri ja tulejuhtimissüsteemi loomisele.

Kaasaegne tank, mille relv on vintrauad!

1994. aastal algas tanki sõjaliste katsetuste uus etapp: masinad läbisid sadu kilomeetreid ja tulistasid sadu mürske. Sõjavägi jäi rahule ja järgmisel aastal astus teenistusse esimene Challenger 2. Kuid seeriamasinad osutusid halvemaks või oldi testidel sullerdatud - teenistus näitas mitmeid puudusi. Eelkõige osutus masina tulejuhtimissüsteem taas ebausaldusväärseks, mis mõjutas negatiivselt kahuritule kvaliteeti. 150 ehitatud tankist 114 kutsuti Vickersi tehastesse tagasi. Challenger 2 kasutuselevõtt venis kuni 1997. aastani: pärast järjekordset töökindluse testi Bovingtonis hakkas Challenger 2 lõpuks asendama Challenger 1 tanki lahinguüksustes.

Paljuski on Challenger 2 oma eelkäija koopia. Torni ja kere kuju jäeti samaks ning peamised muudatused tehti uue elektroonika ja tankisoomuse osas. Chobhami kombineeritud soomus Dorchesteri omaga, mis koosneb lööke neelavast kihist, terasest ja keraamilisest komponendist. Lisaks saab tanki varustada reaktiivsoomusega.

Kuid brittide tanki kõige olulisem atavism ehk evolutsioonis justkui tagasiminek on selle relv. Kahur L30A1 on Chieftaini tanki edasiarendus. Peamine erinevus on raua pikkus, mida suurendati 55 kaliibrini. See on ainus kaasaegne tank, millel on vintraud, sest britid usuvad, et vintrauaga kahuri täpsus on suurelt distantsilt parem kui sileraudsel. Tõepoolest, Challenger 1 tabas 1991 Lahesõjas Iraagi tanki 5,1 kilomeetri kauguselt!

Vaata ja uuri graafikult, millised on Challenger 2-e erinevad näitajad!

false

Veel üks Challenger 2 kahuri eripära on selle kaheosaline laadimine: esmalt mürsk ja seejärel nn kork. Kahurist laskmine toimub süütetorude abil, mis paigaldatakse eraldi kiilu sisse. See meetod nõuab tanki laadurilt lisapingutust ja ebatasasel maastikul võib laadimiskiirus oluliselt langeda. Korgi kasutamise positiivne külg on võimalus hoida kokku laskemoonariiulil ruumi ja jagada laskemoon kolmeks komponendiks, mis vähendab laskemoonariiuli õhku lendamise tõenäosust tabamuse korral. Tanki lahingukomplekt koosneb 52 soomuskonteineritesse pakitud mürsust.

Challenger 2 Perkinsi 26,6-liitrine CV 12 diiselmootor on Challenger 1 mootori pisiuuendus. Insenerid plaanisid 1500 hj versiooni, kuid sõjaväelased eelistasid end tõestanud disaini. 62,5-tonnise tanki erivõimsus on 19,2 hj/t. Maksimaalne kiirus ebatasasel maastikul on 40 kilomeetrit tunnis.

Masina juhtimissüsteemi keskmes on kahe 32-bitise protsessoriga digitaalne ballistiline arvuti. Komandör sai hüdrostabilisaatori ja laserkaugusmõõturiga panoraamsihiku Sagem VS 580-10. Samuti on olemas öö- ja termopildikanaliga sihik TOGS II. Parema nähtavuse tagamiseks lahinguväljal on tank varustatud kaameratega kere tagaosas ja tornis.

Challenger 2 paistab silma enamike kaasaegsete tankide seas oma vanade lahendustega, nagu korgiga laadimine ja vintrauaga kahur, millel, tõsi, on nii plusse kui ka miinuseid.

false

Briti ekspert: Land Rover ei hirmuta keegi, aga Challenger 2 nähes tõmmatakse kohe tagasi

Maailmakuulus soomustehnika ekspert, Briti ajaloolane David Willey sõnab, et Briti armee tõeline eelis pole tankid, vaid mehed, kes tankis istuvad.

20. sajandi esimesel poolel oli Briti tankiehitus maailma üks parimaid. Kuid 1980ndateks oli Briti kaitsetööstus viletsas seisus ja kui britid valisid 1987. aastal oma armeele kolmanda põlvkonna uut lahingutanki, siis arvasid paljud, et parem on tellida kas ameeriklastelt Abramsid või sakslastelt Leopardid. Kuid brittide rahvuslik uhkus seda ei lubanud ning konkursi võitis 1991. aastal Challenger 2. Willey sõnul ei jää brittide tank ameeriklaste ja sakslaste omale millegi osas alla, kaitstuse poolest on aga neist isegi üle.

Suurbritannia on ajalooliselt tuntud tugeva laevastiku poolest ja pealegi kaitseb britte vallutajate eest La Manche. Milleks oli Suurbritanniale külma sõja ajal vaja investeerida tankide ehitamisse ja arendamisse?

Alustame sellest, et britid olid need, kes esimeses maailmasõjas tanki välja mõtlesid. Tank on suurepärane relv, see on mõeldud ummikseisu murdmiseks ja väga mobiilne. Tankil on relvana olnud omad tõusud ja mõõnad, on olnud perioode, kui see on soosingut kaotamas. Üheks selliseks perioodiks oli vahetult teise maailmasõja järgne periood, mil paljud riigid kaalusid, kas nad vajavad veel tanke olukorras, kus üksainus vastase sõdur suudab granaadiheitjaga tanki hävitada. Näiteks ameeriklased kaldusid tõsiselt arvama, et tankid on teisejärgulised ja neid pole vaja.

Seda suhtumist muutis Korea sõda, kus vaatamata mägisele maastikule näitasid tankid end väga heast küljest.

Suurbritannial olid külma sõja ajal tuumarelvad ja oleks võinud öelda, et konventsioonilist sõjaväge pole üldse vaja, kuid NATO valmistus kaitsma Lääne-Euroopat venelaste sissetungi eest ja arvati, et esmajoones on vaja selleks valmistuda konventsionaalset sõjaväge arendades. Nii jäid Briti armeele tankid alles.

Kui rääkida Challengeride „vanaisast" Centurioni tankist, siis see oli väga populaarne teiste maade relvajõududes. Selle järglastele Chieftain, Challenger 1 ja Challenger 2 tankidele pole eksporditurul erilist edu osaks saanud. Kas see näitab, et brittide tankid on nõrgemad kui sakslaste ja ameeriklaste omad?

Kui teised riigid hakkasid oma armeesid vahetult peale Teist maailmasõda jälle üles ehitama, siis Suurbritannia tööstus oli saanud sõjas vähe kannatada, samal ajal kui teiste maade tööstus oli rängalt kannatanud. Samas oli Centurion ka erakordselt hea tank. Kuid Suurbritannia hakkas 1950ndatel suurriigina oma positsioone kaotama, seevastu USA positsioonid olid väga tugevad ja ka prantslaste relvatööstus naasis maailmaturule. Sakslased hakkasid pärast 1955. aastat uuesti relvi ehitama.

Konkurents turul on olnud väga tugev ja sageli on relvade ostmise taga mingid muud tegurid, majanduslikud või poliitilised. Külma sõja ajal oli iga riigi poolt ehitatud tankil mingi oma kohalik eripära, aga lõppkokkuvõttes olid nad kõik projekteeritud ühe ja sama tandri jaoks: Lääne-Euroopa, kitsamalt Saksamaa tasandike jaoks. Brittide tankid pole olnud halvemad, neil on olnud suurepärane soomus ja võimas tankikahur, tõsi, Chieftainil oli probleemne Leylandi mootor ja Challenger-1 oli alguses probleeme sihikutega, mis sai siiski kõrvaldatud.

Mis teeb Challenger 2-st hea sõjamasina?

Kui küsida Briti tankimeeskondadelt, siis nende jaoks on peamine kaitse: kuidas peab tank vastu, kui lahingus pihta saab. Kaitse, mitte tulejõud, on meie tankiehituse peamine prioriteet. Investeerime oma meeskondade väljaõppesse nii palju, et me ei saa neid kaotada. Suurbritannias leiutatud Chobhami soomus on end sõdades väga heast küljest näidanud.

Tankid pole siiski hävimatud. Kui Süüria sõjas lasti paar türklaste Leopard 2 tanki puruks, siis tõstsid ajalehed kisa, et see on nüüd tankide lõpp. Tegelikult pole see nii: kui tehakse suurem pomm või mingi muu moodus tanki hävitamiseks, siis mõeldakse kohe ka välja mingi tehniline lahendus selle vastu või muudetakse taktikat. Tankid on väga kohanemisvõimelised.

Tankisõjas pole nii, et võideldakse üks-ühe vastu ja parem masin võidab. On palju erinevaid tegureid, mis võitluse tulemuse otsustavad. Väga palju oleneb näiteks sellest, kes tanki sees istuvad: tank võib suurepärane olla, aga kui meeskond ei oska seda õigesti kasutada, siis pole sellest midagi tolku. On ka teised tegurid, mis määravad ära tanki kasuteguri sõjas: maastik, tankide arv jne.

Tankil on väga tugev sümbolväärtus. Briti armees öeldakse lausa, et tankil on „tõmba tagasi" väärtus: kui sa ilmud kohale Land Roveriga, siis vaenulik rahvamass loobib sind kividega, aga kui nad näevad Challengeri, siis mõtlevad, et pole vaja jamada.

See, et Briti sõdurid on Eestis, peaks andma eestlastele enesekindlust. Olen meie tankimeeskondadega palju kokku puutunud, need mehed teavad, mida teha tuleb, nad on tõelised professionaalid. Selleks on ka Eestisse Challengere vaja: see on tüüpiline „lipunäitamise" operatsioon. Me ei ole selleks seal, et kellegagi sõdida, aga kui meile kallale tullakse, siis me teeme seda.

Lahinguväljal on tankidel on endiselt väga tugev väärtus. Nad on väga mobiilsed, peale selle on tänapäeval juba erinevad aktiivkaitse meetmed, mis aitavad hävitada suvalise raketi, mis sihtmärgi suunas lendavad. Kui tank tulistab oma vastase pihta ülihelikiirusel „tungstenist noole", siis ei peata seda miski.

Kui spekuleerida, siis kuidas tuleks brittide Challenger 2 toime võrdluses ameeriklaste Abramsi või sakslaste Leopard 2 tankiga?

Unustage ära kõik see, mida internetist tankide kohta loete, suures osas on see jama. Nimetatud tankid on tehnilises mõttes suhteliselt sarnased. Kõik oleneb tanki modifikatsioonist, peale selle on ka sellised detailid, et üks või teine tank on mõne sõjalise konflikti tõttu saanud ühe või teise uuenduse. Leopard on väga hea liikuvuse ja manööverdamisvõimega, Challengeril on väga hea kaitse.

Aga minu meelest taandub tankide puhul kõik sellele, et kes seal tankis on. Võid anda heale meeskonnale halva tanki ja nad saadavad korda suuri asju, aga kui annad hea tanki idiootide kätte, kes pole motiveeritud ja treenitud ning kasutavad seda valesti, siis pole erilist tähtsust, et tegu on uue ja moodsa tankiga. Selles osas on alati peamine tankimeeskonna kvaliteet.

Mitmed lääneriigid on kas tankidest loobunud või kaaluvad seda. Kas Briti armee loobub lähikümnenditel oma tankidest?

Armee tahab kindlasti tanke alles jätta ja kui neist loobutakse, siis majanduslikel põhjustel. Meil Suurbritannias on suured probleemid, sest raha kulub sõjaväele palju, aga raha on vähe. Jah, Holland võttis tankid kasutusest maha, aga nad said aru, et see on suur viga ja lõid sakslaste abiga uue tankipataljoni. Kanada tahtis 2000ndate algul oma tanke maha kanda, kuid Afganistani sõja tulemusel mõtlesid nad ümber ja ostsid endale Leopard 2 tankid. Sõjavälja enda loogika dikteerib seda, et sul peavad olema tankid. Sõjavägi ilma tankideta on mõttetu.