Võimatu missioon: vaja on odavat kasutatud autot

Sain ülesande leida naisterahvale kuni 2000 eurot maksev asendusauto ning vaatasin ka endale lahtiste silmadega uut igapäevamasinat Thaliamobiili asemele. Kasutatud autode maailmas toimuv on kergelt öeldes hämmingut tekitav, kirjutab Accelerista.com.

Ei maksa valesti mõista – minu ootused selles hinnaklassis auto ostmisel on väga madalad, sest põhimõtteliselt tähendabki 20+ aastat vanust ja odav hind praktikas lihtsat asjaolu, et auto ressursist on alles ainult viimane 10%, kui sedagi. Aga see ei peaks nii olema, kui inimesed autosid normaalselt hoiaks ja remondiks.

Olin valmis selleks, et kui autol on ülevaatus, peaks sellega saama sõita kuni ülevaatuse lõpuni ja siis on sihtkohaks vanametall, sest Eesti teedele loobitav sool teeb 20 aasta vanuste autode puhul kerede, piduritorude, roolivõimutorude, kütusetorude ja muu sarnasega 1:0. See on ka põhjus, miks ma enda autodega talveperioodil sõita ei saa ja veel üht juurde vajan – teehooldus tapab igasuguse klassikalise auto juba ühe talvega.

Ka kõigile teistele autoostjatele tahaks südamele panna, et kui sinu eelarve on 2000 eurot, siis sa ei pea mitte ootama selle eest korras autot pikkadeks ja muretuteks aastateks, seda üritasin ka tuttavale kommunikeerida. Tavaline inimene aga ei saa sellest alati aru, sest 2000 eurot on tegelikult suur raha ja… ah, las mõni sotsioloog või lausa psühholoog võtab siinkohal teema inimeste ootustest üle.

Ent tegelikkus on kordi karusem: kui mõned aastad tagasi oli võimalik leida endale üsna talutav igapäevasõiduk ka alla 1000-eurose hinnaga, siis 2022. aasta detsembris ei ole isegi 2000-euroses hinnaklassis tegelikult mitte midagi võtta, sest müügis olevad autod on lootusetult käest ära lastud.

Probleem ei ole autodes, vaid nende eelmistes omanikes ja „autoärikate“ mentaliteedis. Huvi pärast vaatasin ka mõnda kallimat ja uuemat autot, aga seis on ikka sama, lihtsalt haigus ei ole veel nii kaugele arenenud.

Kogu ikebana kokkuvõtteks sobib kõige paremini näide elust enesest: kui paari aasta eest ostsime Punase Sekundi saates kasutamiseks Citroen Xsara 200 euroga, siis saime oluliselt parema masina kui täna 2000 euroses hinnaklassis pakutakse, ning isegi selle Xsara õige koht oli metalli kokkuostus.

Eestlaste pügamiskultuur

Kas see on märk kehvematest aegadest või lihtsalt eestlaste ürgloomuse värvikas peegeldus, jäägu igaühe enda välja mõelda. Kuid kokku üle vaadatud enam kui kümne auto puhul oleks nende õigem asukoht olnud kas metalli kokkuost või autolammutus, kuid õige koha asemel on need kuulutusteportaalides üleval ja ootavad ostjaid.

Eks mõistetav on ka eelmise omaniku soov oma tranduleti eest võimalikult head raha saada. Kuid arvestades, et keskmine autoostja ei tea autodest üldse mitte midagi ning nii odava otsa autosid ostavad justnimelt vaesemad inimesed või noored oma esimesteks autodeks, on oma viimase piirini läbi aetud masina müümine tegelikult lihtlabane pettus.

On veel üks nähtus: kui mõni omanik on valmis oma vana ja üleliigseks muutunud auto õiglase ehk vanaraua hinnaga edasi andma näiteks varuosadeks, siis sekkub toiduahelasse vähemalt üks sadadest Eesti autoärikatest, kes lisaks teenitud tulu deklareerimata jätmisele müüb silmagi pilgutamata sellesama prügistunud auto mitmesajaeurose juurdehindlusega maha, tihti isegi eelmise müüja kuulutuse pilte kasutades.

Nad kammivadki päevast päeva müügikuulutusi ja kohe kui odava auto müüki paiskad, tulevad agressiivselt tingima. Kui nende pakutud hinda ei aktsepteeri, siis saad vastuseks sõimata. Päriselt ka, selline tunne, et vennad Tiit ja Teet on paljunenud, sest kogu äri tugineb kellelegi tünga tegemisel.

Autoleht teeb just neil kuudel sarnast eksperimenti 1000-euroste masinatega ning nemadki maadlevad tehniliste rikete ja kulukate remontidega. Seda küll teadlikult ja see ongi eksperimendi sisu. Ent tavalise inimese vaatest, kes tahab endale sõiduriista, mitte väga ilus perspektiiv.

Ega ilmaasjata ei ringle internetiavarustes meeme ja tarkuseteri selle kohta, et vaene olla on jube kallis. Ja kasutatud autode kontekstis ka tegelikult ohtlik. Läheme näidete juurde.

Pekkis paberimajandusest kuni surmalõksudeni

Esimese asjana jäi sõelale üks Škoda Fabia. Taustalugu oli lihtne: vanaisa suri ära ja tema auto jäi üle. Müüja teatas kohe, et müüb ainult müügilepinguga ja tal pole aega tegeleda auto müügiga. Selle auto leidis tuttav ise ja küsis nõu.

Olgu kohe öeldud, et kui auto on surnud inimese nimel, siis ei saa seda müügilepinguga edasi müüa, selleks tuleb pärimistunnistuse ja pärijatega Transpordiametisse minna. Või siis ühe pärijaga, kui teistelt on kirjalik kinnitus pärandist loobumise kohta. See oli esimene punane lipp.

Sealt edasi selgus, et „bisnesmänil“ oli nii kiire, et ta ei leia isegi aega autot näidata või sellega ülevaatuspunkti kontrolli minna. A la et ostja võib seda ju teha, aga ise tead, kuidas selle ilma ülevaatuse ja kindlustuseta autoga sinna lähed. Kelle vastutus, kui midagi juhtub?

Iseküsimus on see, et kas 1000-eurose Fabia ostmisel üldse on mõtet midagi kontrollida ja mida sa siis peale hakkad selle teadmisega, et auto on kulunud, vana ja tegelikult pole ostmist väärt. Korras autot ei peaks ükski terve mõistusega inimene sellest hinnaklassist niikuinii ootama ja remondivajadusega arvestades peakski selle lihtsalt ära ostma.

Aga see ongi koht, kus ideaalmaailmas võiksid asjad toimida, aga meil siin Maarjamaal tuleb mängu lihtne asjaolu, et lõviosa Eesti automüüjatest lihtsalt ei saagi usaldada. See, et müüja ütleb midagi auto seisukorra kohta, ei maksa reaalselt mitte sittagi. Meelega kasutan seda sõna.

Kõik järgmised üle vaadatud autod näitasid, et „natuke on roostet, aku nõrk, aga muidu igati sõidab“ auto tähendab kohati lausa eluohtlikku autot, millega ei jõua ilmselt isegi 1000 km läbi sõita. Eeldusel, et see on üldse tänavalegaalne.

Alternatiivne vaade asjale on see, et lausa hirmutav on mõelda, millises seisukorras (ei tohi öelda sõidukorras) masinatega suur hulk eestlasi ringi sõidab – tänavatel näed ju samasuguseid autosid igapäevast olmet ajamas. Puuduvad tagapidurid või murdumise äärel lõtkuga šarniirid on „leebed vead“, mis „heas korras“ müüdavatel autodel näha sai.

Autod sõidetakse lõpuni ja siis tahetakse veel hea hinnaga lahti saada

Ma tulen ikka ja jälle selle Xsara juurde. Rusikasuurused augud põhjas on pea iga umbes 20 aasta vanuse auto põhivarustuses, sest keskmine eestlane, va kooner, ei ole kunagi mõelnud sellele, et võiks vahest auto põhja pesta, sinna mingit roostetõrjet teha või muud sarnast, rääkimata keevitada laskmisest – enne selliseid töid on targem auto maha müüa.

Kui pealt vaadates kusagilt otseselt rooste ei mullita või on mõni üksik roostetäpp, siis kuulutatakse, et auto on roostevaba. Ühe „roostevaba“ auto põhja all avanes selline vaade

Rooste on peamiselt probleem järgmiselt ülevaatuselt läbi saamisel. Nende rusikasuuruste roosteaukudega pole ülevaatusele asja. Ning roostekahjustuste parandamine, nagu ka kõik muud keretööd, on ühed kallimad remonttööd iga auto juures. Lisaks ülevaatusele on rooste probleem õnnetusse sattumisel. Jälle Punase Sekundi saadet tehes närisime end läbi nii mõnestki hukkunuga õnnetuse kaasusest, kus just korrosiooni tõttu põrandast lahti rebenenud iste tappis kaassõitja.

Ent roostest järgmisena paistsid autod silma selle poolest, et puudus teadmine kõige tavalisemate kuluosade vahetamise kohta – millal vahetati šarniirid, puksid, pidurivoolikud, piduriklotsid ja -kettad, piduriõli ja hammasrihm? 4 auto puhul ei olnud mitte mingisugust hooldusajalugu ja isegi seda ei teatud, millal viimati autos õli vahetati.

Loe täispikka lugu ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.