Ka Maserati sai umbes 2010. aasta paiku aru, et rahalise stabiilsuse tagavad linnamaasturid ja konsolideerimine ehk keerulisemate „ehitusplokkide“ jagamine teiste tootjatega. 2011. aastal esitleti Frankfurdi motoshowl ideeautot Kubang, mis 2016. aastal müügile jõudes kandis juba Levante nime.

Aga mida lisaks linnamaasturitele veel isuga ostetakse? Väiksemaid linnamaastureid! Seega käesoleva aasta algusest jõudis müügile ka Grecale, mis sai nime Vahemere tuule gregale järgi. Grecale jagab platvormi Alfa Romeo Stelvio ja Jeep Grand Cherokeega, olles seega D-segmendi esindaja.

Grecalet on saadaval kolmes maitses: GT, Modena ja Trofeo. Esimesed kaks kasutavad Alfa Romeo ja Jeepiga jagatud kaheliitrist turboga ridanelja, millest välja võetud vastavalt 300 ja 330 hj, pöördemoment on mõlemal 450 Nm ning abiks 48V generaatorkäiviti, mis laeb akusse energiat ja võimaldab madalatel pööretel pöördemomenditühimikke täita.

Kõrgeim versioon Trofeo kasutab aga kolmeliitrist kahe turboga V6-t Nettuno, mida Maserati kiivalt endale hoiab – selle ägedaim variant pesitseb superauto MC20 kapoti all, Grecale Trofeos annab leebemas seades mootor välja 530 hj ja 620 Nm. Kõigil Grecale versioonidel jõuab jõud läbi 8-käigulise automaatkasti kõiki nelja rattasse.

Sel korral proovisin esimest, GT-versiooni, mille hind algab 75 600 € juurest. Modena saab kätte kõige vähem 86 160 €, Trofeo aga juba 115 416 € eest. Rohkem mudeligamma tehnilisi andmeid leiab siia klikkides.

Välimus ja sisemus

Nagu ma varemgi olen öelnud – juba eos igavust ja kompromisse ning kammitsetud disaini tõotav linnamaastur on keeruline asi, mida ilusaks ja põnevaks teha. Kuid kuidagiviisi tuleb see itaallastel välja – Alfa Romeo Stelvio Quadrifoglio sai disaini ja iseloomu osas väga hea hinnangu ning nüüd võib sama öelda ka Grecale kohta.

Kerejooned on voolavad, Maserati „nägu“ täiesti äratuntav, hoiak pigem väärikalt vaoshoitud, kuid väike doos agressiivsust on samuti olemas. Loomulikult Trofeo poole vaadates on viimast veidi peale keeratud, ja see sobib talle.

Sõitjateruum on ootuspäraselt mugav, loomulikult leiab palju nahka ja kvaliteetseid materjale, hea 14 kõlariga helisüsteemi, elektrooniliselt sätitavad mäluga istmed, kiirelt reageerivad suured ja selge graafikaga ekraanid (kokku lausa kolm), elektrooniliselt avaneva ja sulguva tagaluugi, kahetsoonilise kliimaseadme ja palju muud. Kõik see on auto hinnaklassi arvestades pigem juba iseenesestmõistetav.

Maserati Grecale GT

Ergonoomika poolelt väärivad välja toomist kaks lahendust, mis nii mõnegi kaassõitja kimbatusse ajasid – ent harjumine on kiire. Esiteks, käikude lülitamine – see käib keskkonsoolil asuvast nuppudereast. Ja teiseks – seestpoolt uste avamine käib hoopis nupust. Loomulikult on olemas ka mehaaniline, trossiga süsteem, mis allapoole peidetud.

Positiivselt üllatas ka intuitiivne multimeediasüsteem – enamus valikuid leiab kiirelt ja instinktiivselt ning menüüde vahel liiklemine on sujuv ja kiire. Multimeedia juhtimiseks on keskkonsooli ülemine, 12,3-tolline ekraan, kliimaseadme juhtimiseks on alumine, 8,8-tolline ekraan. Juhi ees täidab näidikuploki aset samuti 12,3-tolline ekraan, kuhu saab kuvada kõike alates kütusekulust kuni navigatsioonijuhisteni.

Praktilisuse osas on tagaistmele võimalik mugavalt mahutada isegi kolm normaalmõõdus inimest, pagasiruumi mahub 535 l kraami, järel lubatakse vedada kuni 2500 kg haagist. Väike inimkatse näitas, et 230 cm Ikea kapp mahub istmeid kokku klappides samuti kenasti ära, kuid sel juhul ei mahu autosse enam kaasreisijaid.

Mõned itaallaslikud kiiksud

Itaallase puhul ei saa mööda kiiksudest, see tähendab loomulikult „iseloomust“. Grecalel on mõned omapärad, millest ühe puhul võis tegu olla konkreetse prooviauto murega, kuid teised on üldised.

Esiteks – juba varem mainitud käiguvalikute nupurida tahab veidi jõulisemat käsitsemist. Kahel korral külgboksist välja sõites lülitasin enda arvates tagurpidikäigu pealt edaspidikäigule, kuid õrnalt gaasi andes ilmnes, et viimane ei olnudki sisse lülitunud.

Seega – natuke kõvem nupuvajutus ja kõik toimis! Kuniks ilmnes, et ka eelnevad proovisõitjad olid tõenäoliselt sama lähenemist kasutanud ja kogu nupurivi parempoolne ehk „D“ nuppu sisaldav pool keskkonsooli sisse vajuda tahtis. Meenub analoogne situatsioon Alfa Romeo Stelvio Quadrifoglio juhiistme kõrguse sättimise nupuga, mis oma pesast irdus ja juhtmeid pidi istme alla rippuma jäi. Kas itaallaste liimitootmine ikaldab?

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.