Roadtrip: Subaru Outbackiga apokalüptilistes oludes Ungarisse ja tagasi

Veli V. Rajasaar otsustas Kreekast uue võidusõiduauto tuua ning Uku Tampere läks koos Subaru Outbacki ja Tiki-treileriga talle poolele teele vastu. Veli sõit oli seiklusterohke, aga ega Subaru teekond palju lihtsam olnud. Lumekaoses alanud sõit oli ainult tänu autole kökimöki, kirjutab Accelerista.com.

Eelmise nädala esmaspäeval räsis Eestit talvine torm nimega Birgit. Esmaspäeva hommikul, napilt enne tormi Saaremaale maabumist evakueerusin oma sealsest kodust, sest seal ei olnud juba neljandat päeva elektrit ning Birgit ähvardas mind lumevangi jätta.

Aga ma mitte lihtsalt ei evakueerunud Tallinna mugavuste vahele, vaid läksin joonelt Subaru Outbackile järele ning plaan oli veel samal õhtul startida Ungarisse, Budapesti suunas, et seal Veli ja tema uue MR2-ga kokku saada.

Seekordne Veli autoostureis oli tore kokkusattumuste jada – esiteks tõime eelmise MR2 Šotimaalt samuti detsembri alguses, teiseks saime taas käruveduriks tuttuue Subaru Outbacki ja kolmandaks oli järjekordselt tegemist toredalt hullumeelse ettevõtmisega.

Ja mitte ühegi teise autoga ei oleks ausalt öeldes sel korral tahtnudki teele minna, sest väljas valitses pehmelt öeldes katastroofifilmi sobiv miljöö, et mitte öelda subaruilm. Saaremaalt evakueeruma sundinud lumetorm möllas kõige aktiivsemas faasis, kui läbi lumme uppunud Tallinna haagisele järele läksin ja hirm puges põue enam kui mõned korrad.

Otsustasin võimekast autost hoolimata sõitu natuke edasi lükata – sünoptik Kairo Kiitsak lubas, et kümne paiku õhtul on suurim maru möödas ja kuigi ma olen hullumeelsete sõitudega harjunud, siis päris asjatult riskimisel pole ka mõtet. Üks praktiline probleem oli ka: käru on autost nii palju laiem, et selle rattad jooksevad puhtaks sõidetud sõidujäljest väljas ning kerge ja tühi üheteljeline käru on niimoodi sõites kohutavalt ebastabiilne.

Aga nagu Kairo lubas, oli natuke enne kümmet õhtul lumesadu nagu nupust kinni keeratud ja tuul vaibus – teekond võis alata. Teeolud olid sellegipoolest kehvemapoolsed ja mida lõuna poole tee viis, seda hullemaks läks. Kuni Leeduni – nemad armastavad üle kõige soola ning Via Baltica Panevėžysest Marijampoleni oli nõnda haljaks soolatatud, et isegi tee poole vaatav kurk saaks soolakurgiks.

Läti Bauskas oli veel suurem lumeuputus kui Tallinnas ning minu ees sõitnud suurt buldooserit vedanud veok ei saanud Bauska ringristmikul enam hakkama ja vajus otse piirdesse. Lahtise lume all oli täitsa jää. Ilma selle rekakoreograafiata poleks arugi saanud, sest Subaru jätab kõige hullemad asjad enda teada ja võitleb kollidega mind segamata.

Sõit edenes 80-90 km/h, Subaru kütusekulu püsis 8 ja 9 liitri vahel 100 km kohta, mis rohke lume ja tühja autoveotreileri vedamise kohta pole üldse hull kulu ning minul juhina polnud imelikust apokalüptilisest keskkonnast muud asja, kui et aknapesuvedelikku kulus palju ning käru oli enda külge kogunud sadakond kilo lund ja jääd.

Idioodid jäävad idiootideks

Paar tundi magasin õndsat und ka ja hommikul kell 9 olin Marijampoles, kus värske ja kena Kaunase kiirtee lõpeb. Sealt algas neli tundi agooniat – lumetormi lõpus liikvele läinud autoderivi kas seisis või liikus mitte üle 40 km/h. Marijampole-Bialystok teekond võttis kokku neli tundi.

Eesti suunas oli liiklus veelgi hullem, ummikut oli umbes 40 kilomeetrit, seejuures viimane ots seisis kiirteel kahel rajal. Ummiku põhjuseks oli loomulikult lumi, aga veelgi enam idioodid ning ettevalmistamatus suureks lumesajuks. Ärge mõistke mind valesti – olen ise olnud kaubavedaja ja sõitnud meerikuga, tean väga hästi seda regulatsioonidemüriaadi, mis vedajaid koormab. Aga see ei vabanda mõistuse puudumist.

Esimesed satsid vastassuuna ummikust olid sellest, et tanklad olid korraga liikuma hakanud veokeid täis ja sinna juurde kedagi ei mahtunud. Aga ikka otsustasid mõned, et neil oli vaja just sellesse tanklasse tankima pääseda ja kui tanklasse sisse keerama ei mahtunud, siis seisti lihtsalt keset teed. Mis siis, et kõrval oli ohutussaar ja keegi mööda ei pääsenud.

Natuke edasi, piiripunktis oli üks PL numbritega „Koleka“ otsustanud, et tema pidi saama parkida, kuigi parkla polnud lahti lükatud ja selle oli vallutanud ca 30 cm lund. Auto nina oli kenasti sügavasse lumme istutatud ja poolhaagis töllerdas risti üle tee kõige kitsamas kohas – mitte üks auto ei pääsenud selle kõrvalt Poolast Leedu suunas. Politsei, piirivalve ja veel hulk muid tegelasi vahtisid, kuidas reka kaabib, suuremat tehnikat selle välja tõmbamiseks lihtsalt polnud.

Vaikset mädanemist mööda maanteed illustreerisid ristmikel, mahasõitudel ja suurest teest eemal väiksematel teedel risti ja rästi kinni istunud või teest mööda keeranud ja viltu kraavi vajunud veokid. Öistest õudustest rääkis üksnes asjaolu, et nii mõnigi haagis oli poole kõrguseni tuisuvaalu sees peidus.

Loe täispikka lugu ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.