Elu suurim lollus (seni) – võidusõiduautoga Kreekast tagasi sõitmine

Uue, Honda mootoriga MR2 Spyderi toomine jõudis eelmise nädala teisipäeval seisu, kus saabus aeg kodu poole liikuma hakata. See võis olla senise elu suurim lollus, kirjutab Accelerista.com.

Mälu värskendamiseks – plaan oli sõita Kreekast nii Eesti lähedale kui võimalik, Uku Tampere liikus samal ajal juba Subaru Outbacki, talverehvide ja haagisega Eestist vastu. Kohtumispaik pidi selguma jooksvalt ja sõltus täielikult ilmast.

Ja kuigi Kreeka tingimustes võidu sõitmiseks mõeldud autol olid omad kiiksud, mis pikka sõitu keerulisemaks teevad, siis ometi ei ole ju probleeme, vaid lahendused. Vähemalt teoorias oli see nii.

Praktikas puudub uuel, mustal MR2-l konditsioneer ja ventilatsioon, õhk käib üpris vabalt läbi ning ka müra summutavad kõrvaklapid on absoluutselt vajalikud, liiatigi on all AR-1 poolslikid. Kuid kõik on ju lahendatav!

Autos läheb külmaks? Talveriided on kaasas! Esiklaas läheb uduseks? Rätik olemas ja aknad saab lahti teha. Läheb libedaks? Alati saab aeglasemalt sõita ning Uku saab haagise turvalisse kohta jätta ning talverehvide-velgedega kaugemale vastu tulla. Ka see tundus teoorias väga ilus.

Hingeõhk kukkus klirinal maha

Praktikas sai selgeks, kui palju ma oma peas probleemide, minu jaoks väikeste ebamugavuste pisendamisega tegelenud olin.

Kreekast välja jõudma hakates oli autos küll jahe, kuid kriisi polnud ja pusa peale panemisest piisas. Bulgaaria alguse teed olid kõik kenasti kuivad ja hea pidamisega… kuni umbes öösel kell 2 hakkasid langema esimesed lumehelbed. Autos aurama hakanud hingeõhk oli esimene märk, et sõiduolud on kiirelt halvenemas.

Kuid siht oli silme ees – esimese sõidupäeva lõpuks jõuda Sofiasse ning öömajale jääda. Lumesadu muutus tihedamaks, selga läks ka jope ning Sofiani oli umbes 50 km.

Otsustasin kergelt märjal maanteel igaks petteks pidurdusmaad testida ning kui auto väikse piduripuudutuse (tuletame meelde: suured Porsche pidurid ja eemaldatud ABS) end risti visata tahtis, sain aru, et plaani tuleb muuta.

Järgmine asula oli Pernik ja maanteelt maha keerates oli lumi juba linna sisenevad ringteed katnud. Mõni ala- ja ülejuhitavusega maadlemine hiljem keerasin esimesse bensiinijaama sisse, et plaani pidada. Leidsin 6 km kauguselt hotelli, tuvastasin, et vabu tube on, ja asusin ettevaatlikult teele.

GPS tahtis mind uuesti maanteele juhatada, kuid jäätunud pealesõitu nähes meenus Uku ja Crafteri „seiklus“ Alpides ning tulin tagurpidi tagasi ja hakkasin alternatiivset teed otsima. Ei, poolslikk ei ole isegi vanaema-stiilis tökutades jääl okei, mitte ühestki otsast!

Õnneks olid linna teehooldusmasinad väga operatiivselt mõne minutiga väljas ja alternatiivne tee hotelli oli üleelatav. Umbes kell 5 öösel ja 800 km hiljem lugesin esimese sõidupäeva lõppenuks.

Ukul edenes samal ajal tänu Subarule läbi raju lumetormi väga hästi – apokalüptilistest oludest hoolimata oli ta jõudnud 200 km Varssavist mööda.

Esituled lõpetasid koostöö

Järgmisel lõunal ilmnes uus „tore“ asi MR2 juures, mis Kreekas kordagi probleemiks polnud – esituled olid saanud piisavalt löga, nii et kumbki ei töötanud enam. Aga valget aega oli veel 4 tundi ning temperatuur kergelt plussis, seega pidi sõitma hakkama.

Väikese nõupidamise järel sai selgeks, et tuleb tulla Serbia kaudu – algselt plaanisime EL-i piires püsida, kuid Serbias lubas suuremat plusskraadi, ja ajavõit tundus piiril jamamist ja krõbedamaid andmesidetasusid väärt olevat.

Järgmine peatuspaik (pärast mitmeid küsitavaid olukordi maanteel) oli Niši linn, kust otsisin autoelektriku, et tuled korda teha.

Ootamatult abivalmilt võeti MR2 ette, üks klient jäi isegi kuni tööde lõpuni tõlgiks. Umbes kolm tundi, palju serbiakeelset vandumist ning riknenud ksenooni ballasti, pirni ja lüliti vahetus hiljem oli väljas saabunud pimedus, aga autol töötavad tuled!

Loe edasist täispikast loost ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.