„Algul oli see väheste võimalus, siis muutus paljude võimaluseks ja nüüd on see kõikide võimalus,“ kiidab Rait Toompere Erasmuse arengut viimase 35 aasta jooksul. „Kõik Eesti inimesed, kes tunnevad, et nad kuuluvad lääne või Euroopa kultuuriruumi, saavad osaks arenguvõimalustest,“ lisab ta.

Erasmus+ on ka väga paindlik programm, valmis reageerima kriisidele – koroonapandeemia alguses leidsid huvilised hoolimata ühiskonna sulgemisest siiski võimaluse ringi liikuda või kasutada hübriidvõimalusi. Ka Ukrainas toimuva sõjaga adapteeruti ja hakati pakkuma õppevõimalusi Ukraina noortele.

Aga milline oleks Eesti, kui Erasmust poleks kunagi loodud? Reet Kosti sõnul poleks Eestis ilma programmita avatud noorsootöö süsteemi, paljud tänuväärsed organisatsioonid oleks ilma Erasmuse õpirännete ja õppevisiitideta loomata, paljud noorsootöö vormid ning meetodid oleksid jäänud kasutamata.

Anne Hütt on Erasmusest alati mõelnud kui julgeolekuprogrammist. Kui noored ja täiskasvanud omavahel suhtlevad ja üksteisel välisriikides külas käivad, õpivad nad tundma seda kultuurilist eripära. „Kui mul on sõber kuskil teises riigis, siis ma ei saa selle teise riigi kohta ka halvasti mõelda. See tagab euroopaliku mõtteviisi.“

Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri tegemistega saad end kursis hoida veebilehel eeagentuur.ee, Facebooki lehel või Instagramis @erasmuselood.

Erasmuse juures praegu ja 25 aastat tagasi: Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri juht Rait Toompere (vasakul), noorteprogrammide keskuse juht Reet Kost ja haridusprogrammide keskuse endine juht Anne Hütt. Saatejuht Sabina Sägi.

Jaga
Kommentaarid