Uus Volkswagen Amarok: suurem, mugavam, nutikam. Milleks meile veel maasturid!?

Kui maailma suurimaks autotootjaks pürgiv Volkswagen ühel päeval mõistis, et selles positsioonis mudelivalik ilma pikapita lihtsalt ei sobi, olid jaapani ja ameerika konkurendid oma koha klientide südameis ammu leidnud. Sakslastele see loomulikult ei sobinud ja nii tuli leida oma tee. Tee nimeks sai Amarok, kirjutab Accelerista.com.

Hunt, keda tasub karta

VW uustulnuka nimeks sai Amarok, mis eri tõlgendustes tähendab inuitide ehk lääne-eskimote mütoloogias hiiglaslikku hunti, keda tasub karta kõigil, ka inimestel.

Ja ehkki ostjad reeglina ei süvene nime algupärasse, vaid rahulduvad selle suupärasusega, saadeti maailmale agressiivne turundussõnum.

Olles tarbesõidukite maailmas ammu tigeda tegija staatuses, surudes aasia ja prantsuse konkurente pisema marginaaliga odavamasse turusegmenti, ei saanud ka pikapite osas olla teisiti.

Nii nägigi 2010. aastal ilmavalgust esimese põlvkonna Amarok. Pikapi hilisem saabumine tähendas aga et – nagu Tiguani puhul, oli aega toodet põhjalikult viimistleda.

Erinevatel põhjustel Amarokiga kõigi kastikate paradiisi, USA-Kanada turule ei mindud (ja pole plaanis ka tulevikus).

Võimalik, et Euroopa mõistes suur auto olnuks ookeanitaguse maitse jaoks siiski liiga väike ja lihvitud, pealegi ei ühtinud ameeriklaste arusaamad koduturu kaitsmisest Volkswageni omadega. Sellegipoolest läks esimese põlve Amarokke kaubaks üle 830 tuhande ja arusaadavalt sooviti edulugu jätkata.

100% Volkswagen! Või siis mitte?

Teise põlvkonna Amaroki puhul hoiti konservatiivset joont, nii ühendab tagarattaid ikka talasild, millele toetub veokast lehtvedrude vahendusel.

See pole nutikail amortisaatoritel Ford Ranger Raptor ega õhkvedrustusel hõljuv Touareg, kuid suudab kanda 1,16- tonnist raskust ning mahutada euroaluse.

3,5-tonnise haagise veovõime hakkab tänapäeval juba standardiks muutuma, ja autorongi maksimaalne mass võib sel juhul küündida üle kuue tonni.

Tehes ringi ümber uue Amaroki, on tunda, et kõik on suurem ja võimsam, kuid samas lihvitum. Kabiini kiigates torkab aga esimese asjana silma keskkonsoolis kõrguv suur 12″ keskekraan, mis tuleb miskipärast kangesti tuttav ette. Ei, te ei eksi, kui arvate, et olete seda varem näinud mõnes Fordis.

Juba eelmise kümnendi lõpuaastail Volkswageni ja Fordi vahel sõlmitud strateegiline kokkulepe kannab vilja ning uus Amarok on selle üks paremaid näiteid.

Amarok-Rangeri projekti juhtis Ford. Arendustegevus toimus valdavalt Austraalias, sest see on mõlema jaoks ülioluline turg.

Niisiis, kui leiate reklaambrošüürist väite, et tegu on 100% Volkswageniga, siis pole see kaugeltki nii. Ent tegu pole lihtsalt VW embleemi kandva Ford Rangeriga, vaid piltlikult väljendudes on tegu alt Fordi, pealt VW-ga.

Ehkki olulisim, platvorm, on kahel sõsarmudelil identne, lähetati kogu arendusprotsessi jooksul Fordi juurde Volkswageni insenere, kes panustasid ohtralt selle täiustamisse.

Põneva faktina loodi sellele just Volkswageni käsul võimekus V6 mootori kandmiseks ning tänu sellele on ka Ranger Raptoril nüüd autot vääriv jõuallikas.

Selleks, et mitte üksteist mõjutada, löödi disainitiimid eraldi tubadesse: VW kujustajad ei teadnud, mida teeb Ford, ja vastupidi.

Nii leiab Rangeril ja Amarokil mitmeid samu kujunduselemente, kuid ka neid, mis on omased vaid ühele neist, ja sellega on lisandunud sobiv annus äratuntavat isepära.

Sisemus nagu sõiduautol

Kui esimese põlvkonna Amarokki koostati mitmes maailmanurgas, siis uus mudel läheb tootmisse üksnes Lõuna-Aafrika Vabariigis, ja nii on mõistetav, miks Volkswagen otsustas tutvustada uudismudelit kõigi sihtturgude ajakirjanikele just seal. Testiautodel varieerusid kaks mootorit ja kolm varustustaset, mida pandi proovile ka vastavalt erinevates tingimustes.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.