Kreeka külalislahkus – eestlasele harjumatu

Eelmisel nädalavahetusel Ateenas maandununa tervitas mind kohe ostetava MR2 omanik Manos, kes eelneva suhtluse käigus oli väga selgeks teinud – on kategooriliselt välistatud, et ma oma viibimise ajaks hotelli reserveerin. Eestlaslik „Ise! Ma ei sõltu kellestki“ sattus endaga tugevasse konflikti, kuid kõigega harjub.

Manos viis esimese soojaga mind mööda põnevamaid rannikuäärseid teid oma koju, kus plaan oli järgnev: laupäeval vaatame auto üle ja käime mägedes sõitmas, pühapäeval tuulame läbi kõik hoiupaigad kus Manos erinevaid autoga kaasa tulevaid pudinad hoiab (ja sõidame veel!) ja esmaspäeval algab paberimäärimine, mis Kreekas on üpris tülikas.

Ja tuleb veelkord öelda, et põlisel eestlasel võib esialgu väga imelik kreeklastel külas olla – nad tahavad ise sööta-joota, sõidutada ja meelt lahutada, külalisena ei ole põhimõtteliselt lubatud kätt abistamiseks tõsta. Õnneks saavutasime mõistliku kompromissi, et mõlema kultuuri esindajad end mugavalt tunneksid.

Kohalikust autokultuurist

Manos pakkus mulle ka sissevaadet kohalikku autokultuuri. Selleks tuleb pisut ajaloos sobrada, sest kogu tema autoelu on olnud tihedalt MR2 Spyderiga seotud.

Manose isa käis teda juba lapsena sõidutamas ning õpetas teda peamiselt mägedes üha kiiremini sõitma. Abiks oli seegi, et tihedad peresuhted Toyota esindusega võimaldasid igasuguseid uusi autosid proovida.

Selleks ajaks, kui isa toona uue MR2 Spyderiga proovisõiduks hoovile veeres, oskas Manos juba pädevalt sõita ning teadis, mida autolt ootab.

Tulemus – 2010. aastal ostis Manos musta MR2 Spyderi, et sellega mägedes ja rajal sõitma asuda. Kohalikud rajaentusiastid olid toona arvamusel, et rajal pole paremat kui väike kerge esiveoline punn.

Ja kui Manos tuli ja vaid heade rehvide toel teiste aastatepikkuse vaevaga saavutatud ringiajad lõhki sõitis, toimus läbimurre: ununesid käredamad Renault Cliod ja Peugeot 106-d, rajaskeene hakkas tema rehvijäljes kiirelt hoopis MR2 Spyderitega täituma.

MR2 Spyder ja Lotus Elise

Edasine oli asjade loomulik käik – tehase 1ZZ-e hakati asendama 2ZZ-idega, kui see end ammendas, vaadati loomulikult Honda mootorite poole. Igal sammul oli Manos esimeste seas. Ja nende ehitatud autodega käidi loomulikult jätkuvalt ka mägedes sõitmas.

Nagu ikka, oli alguses tegu väga väikese seltskonna lähedaste sõpradega. Ühel mäel skauditi välja mitu marsruuti, kus pole ristuvaid teid ega hoove. Üht veidi libedamat lõiku hakkasid kasutama driftihuvilised, teist kaht marsruuti sõideti kiiruse peale. Ja mis kõige parem – nö mainstream-skeene ei teadnud neist teedest midagi. Aga iga õnnis aeg saab kord läbi.

Mägiteid väga hästi tundvate ja väga hea sõiduoskusega sõprade seltskonda imbus uusi nägusid, kes tahtsid ka asjast osa saada. Ühest uue näo erandist sai kaks, siis juba kolm ja oligi esimene õnnetus käes. Viga õnneks keegi ei saanud, kuid mingist hetkest hakkas teadjate ring kontrollimatult laienema ja vastutustunne vähenes mühinal. Umbes sel ajal lõpetas Manos mägedes käimise ja keskendus oma auto vaid raja jaoks ehitamisele.

Nüüdseks on mägedes sõitjate hulk jälle vähenenud, sest tegu ei ole kesklinna suhtes just kõige mugavama paiknemisega kohaga. Ja esimeseks proovisõiduks otsustas Manos mind just sinna teedele viia, esialgu küll ise roolis olles.

Esimene proovisõit

Juba auto käivitamine on paras rituaal. Mass, kütusepump, starter, järgmiseks tuleb ühendada näidikupaneeli aset täitev tahvelarvuti.

Suunatuled käivad nupust põlve juures, kojamehed ja tagurpidikäigu lukustus kangikesest. Konditsioneeri ja ventilatsiooni loomulikult pole, samuti ka kaugtulesid. Sidur on neljalabaline ning robustne on-off lüliti, mootor ja kast on kangete patjadega kere küljes, müra on hoolimata kahe resonaatoriga väljalaskest jõhker, pidurid on tehase omadest kõvasti suuremad, naksakamad ja ABS puudub.

Vaata rohkem pilte ja loe täisteksti esimesest proovisõidust, mägedes juhtunud äpardusest ja sellest, mis autosid Kreekas veel näha sai, tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.