Projektiauto päevik: kus on, sinna tuleb juurde – Kreekasse veel ühe MR2 järele

Veli V. Rajasaar ja Uku „Vanman“ Tampere alustasid nädala alguses reisi, et tuua koju ära veel üks Toyota MR2 Spyder. Seikluse avalugu viib meid Kreekasse.

Seekordne MR2 kojutoomine on pisut nagu ajaloo spiraalis läbisammumine, ehhki reisisuund on täiesti erinev – täpselt kolm aastat tagasi tõid Veli ja Uku Šotimaalt koju esimese väikese projekti – punase MR2 Spyderi.

Punase Spyderi eesmärk on olnud lihtne – kohandada see peamiselt rajasõiduks ning võistlemiseks, kuid jätta ka tänavakõlbulikuks. Nüüd on aeg astuda samm edasi.

Rajasõit ei pea olema tapvalt kallis

Toyota MR2 on nende aastatega enda suutlikkust igati tõestanud, olles seejuures vastupidav ja odav pidada: üks võistlushooaeg maksab sama palju kui mõne kallima auto rajapäev. Ja see oligi eesmärk – rajasõit ei pea olema tapvalt kallis.

Viimase võistlushooaja põhjalikum kokkuvõte on paraku siiani kirjutamata, kuid lühidalt liikusin tänavaklassist suurema väljakutse nimel piiranguteta Unlimited klassi. Kuigi klassis on lubatud ka slikid, otsustasin vaadata, kaugele tänavarehvidega jõuab. See oli ette teada, et esikohad enam nii lihtsalt ei tule kui varem, kuid selline peakski konkurents olema!

Hooaja viimaseks võistluseks sai MR2-le lõpuks külge ka kaua plaanitud tiib ja kui hooaja esimesel võistlusel järeldasin, et tänavarehviga Audrus poodiumile asja pole, siis sain pärast viimast uuendust tõdeda, et on ikka küll.

Ringiaeg kukkus 3 sekundit ning MR2 napsas isegi võimsust eelistaval rajal oma klassi esikoha. Lõpptulemus – klassi teine koht.

Ja kuigi esikoht läks peamiselt kahe eelneva Audru etapi kehvema punktiskoori nahka ning oleks uuel hooajal täiesti tehtav, on auto piir ilma suuremate muudatusteta väga lähedal.

Andmed näitavad, et praeguses seisus jätaksin Audrus lauale veel sekundi, slikkidega leiaks veel ühe. Audrus 1:25 sõitev 170-hobujõuline auto on väga tore mõte, kuid sealt edasi tuleks vaadata võimsuse poole.

Tuletame aga meelde, et ma lubasin MR2 vabalthingavaks jätta ning siit suurema võimsuse kätte saamine on väga kulukas ettevõtmine.

Samm edasi… Kreekas

50 hj lisa maksaks koos kõigi toetavate vastupidavusmuudatustega umbes 7000 € – mitte liiga efektiivne, ja sellise hinna juures terendab juba Toyota 2ZZ-GE vahetamine legendaarse Honda K20 vastu, mis ongi MR2 platvormil nö lõpuboss.

Või siis: sa leiad lisaks K20 mootorile ka roostevaba kere, täispuuri, mootorispordijuhtmestiku, suurte pidurite ja veel palju muuga valmis võistlusauto, mille hind on lõppeks odavam kui oma auto edasi ehitamine.

Ma leidsin. Kõnealune auto asus Kreekas, kus MR2 Spydereid on rajaautodeks ehitatud juba oma 13 aastat – Eestis on see skeene alles kasvukõvera alguses, ühe hooaja jooksul toodi võistlemise eesmärgil juurde 3 MR2 Spyderit.

Kreekas sõidavad aktiivselt umbes 30 ning teadmised, kuidas selle platvormi tugevusi ära kasutada, on meist kaugel ees.

Auto omanik Manos on läbi käinud kõikmõeldava kadalipu, osalenud enamusel kohalikel võistlustel ning olnud Kreekas teerajaja – kui ta 2010. aastal auto ostis, tulid teised kiirelt järele.

Kui meie hobirajakultuuris domineerivad BMW-d, siis Kreekas oldi jõuliselt esiveoliste kergete punnide usku. Nüüdseks on see pilt kardinaalselt muutunud.

Manos arendab muuhulgas ka ringrajasõitu abistavat tarkvara VPR, millest kindlasti varsti lähemalt kirjutan. Tegu on algoritmiga, mis suudab kogutud sõiduandmete põhjal täpselt öelda, kus aega kaotad ja miks.

Loe täispikka lugu ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.