Proovisõit | Porsche Cayenne ja Panamera E-Hybrid topelttest

Pereauto on tänaseks väga laialivalguv termin, kuid Porschest rääkides on täiesti selge – Panamera ja Cayenne on kiired pereautod, millel mõlemal on oma võlud. Accelerista värskeim kaasautor Vladimir Niinimäki ja peatoimetaja Veli V. Rajasaar proovisid ja kõrvutasid arvamusi.

Nagu ennegi kirjutanud oleme, jagunevad Porsched laias laastus kaheks – puhastverd sportautod ja pere- ehk kasumiautod. Viimaseid ostetakse hulgi ning nende peamisteks argumentideks on bränd, sellega seonduv sportlikkus ja luksus ning samas lisanduv praktilisus, mis puhtatõulistes ohvriks toodud on.

Erinevatest kasumiporsikutest oleme kirjutanud varemgi – Cayenne Turbo GT, Macan, Panamera kolmes eri maitses, Saaremaa avastamine Panamera ja Cayenne’i hübriidiga, kolmanda põlve Cayenne’i esitlus Kreetal, Panamera Sport Turismo Horvaatias… Nüüd aga võtsime topelttestiks ette Panamera ja Cayenne’i hübriidversioonid E-Hybrid.

Tehnilisi detaile

Tehniliste näitajate poolest on tegu väga sarnaste autodega: mõlemad on nelikveolised, 8-käigulise automaatkastiga (kuigi Cayenne’il on Tiptronic ja Panameral PDK), mõlemal on V6 ja elektriajami koostöös 462 hj ja 700 Nm pöördemomenti. Tõsi, Cayenne’il on 3-liitrine V6, Panameral aga 2,9-liitrine.

Cayenne kaalub 2360 kg, Panamera on 2210 kg juures pisut kergem. Samas on Cayenne varustatud nelikroolimisega, mis juba ka varasemate kogemuste põhjal on massi ja suuruse varjamisel üpris asjalik abimees. Mõlemal autol oli ka Sport Chrono pakett, millega kaasneb stardiabi. Selle toel võtab sprint „sajani“ Cayenne’il 5,1 ja Panameral 4,4 sekundit. Proovisõiduautode hinnad on vastavalt 129 480 ja 134 840 €.

Numbrid on ilusad, kuid mis tunde need autod tekitavad? Kuna Vladimiri jaoks oli tegu elu esimese Porsche-kogemusega, saab tema ka esimesena sõna.

Vladimir Niinimäki:

Minu varasem kogemus Porschega on piirdunud arvutimängude, paljude YouTube’i videote ja Top Geariga, kus saatejuhtide kolmik sõitis sageli 911-ga – loomulikult kiiresti. Porschega seostub tundmatu ja keeruline sportautode maailm, kuhu pääsemine on kallis. Ja see olukord oleks kindlasti säilinud, kui Porsche poleks hakanud tootma autosid, mis päästsid margi rohkem kui ühest kriisist. Pere(sport)autod igaks päevaks, kus pole vaja valida mugavuse ja spordi vahel.

Esmaseks tutvumiseks võtsin Panamera ja esimesed 3 kilomeetrit sõitsin suurima naeratusega, milleks mu nägu võimeline oli. Tundus, et sattusin sinna, kuhu saab vaid kutsega. Suurepärane dünaamika isegi elektrilise abiga varustatud 2,9-liitrise V6-ga, parim helisüsteem, mida olen üheski autos kuulnud, materjalide kvaliteet – minu lugupidamine! Ja milline sõitjateruum – kasvõi need poolkorvistmed, õhukesed nagu paberileht! Kui elegantsed nad välja näevad! Üldiselt ei olnud kõige esimene mulje autost lihtsalt särav, vaid eufoorialähedane.

Kahe päevaga, mil Panameraga sõitsin, õnnestus sellega harjuda. Ja kui vaadata seda läbi inimese silmade, kes otsib igapäevaautot, siis selgub, et ta sobib sellesse rolli ideaalselt. See on mugav, suur ja kui teil pole rohkem kui kaks last, olete endale Panamera ostes väga rahul. Seda muidugi juhul, kui olete valmis pereauto eest 100-250 tuhat eurot välja käima.

Ja sel hetkel, kui pidime Veliga autosid vahetama, mõtlesin, et Cayenne on minu jaoks vähem huvitav – isegi vaatamata justkui samale tehnikale. Panamera on madalam, sportlikuma iseloomuga ja kiiret liikumist julgustav. Jah, see on raske, kuid teel olles tundub see väga monoliitne ja tekib tunne, et see teeb kõik Sinu eest ära. Cayenne on eelkõige suur krossover, isegi kui see on sportlik. Sellel on palju massi, sõiduasend on kõrgemal, mis ilmselgelt pole sportauto kirjeldusele nii vastav kui Panamera.

Jah, Cayenne on teistsugune. Tõesti raskem, vähem sportlik ja alguses arvasin, et igavam. Kuid avastasin enda jaoks täiesti teistsuguse Porsche – rahuliku ja kaalutletu, kus kummalisel kombel oli väga lahe hübriidselt, mugavusrežiimis vedrustusega ja muusikat nautides sõita. Hämmastav kogemus, arvestades, et tegemist on Porschega, mis tundus mulle rangelt sportautomark.

Võib-olla on minu vaoshoitud reaktsioon tingitud sellest, et ma olin mõnevõrra ärritunud, et… need on liiga head. Nendes autodes on suurepärase Gran Turismoga sõitmise tunne, sest need sõidavad maanteel nii hästi. Nad käituvad kontrollitud libisemisel nii ettearvatavalt ja kergelt, et inimene, kes pole seda kunagi teinud, tuleb nendega toime. Need järgivad kergesti juhi soovitud liikumistrajektoori, mis paneb füüsikaseaduste toimimises kahtlema.

Need Porsched osutusid justkui kaheks professionaalseks ja väga hästi kokku pandud töövahendiks, kus oli pööratud tähelepanu igale detailile. Välja arvatud Bluetooth, mis mõlemas autos on nii halb, kui olla saab – see ei olnud sõbralik ühegi kolme iPhone-ga (ega Veli Androidiga), millega ühendust luua üritasin.

Kui peaksin valima, kumba neist kahest autost ainsana osta, siis kummalisel kombel ja oma linnamaasturite vastalisusest hoolimata valiksin Cayenne’i – mulle meeldis selle mugavus ja vaoshoitum juhitavus.

Veli V. Rajasaar:

Alustame Cayenne’ist. Mugavuse ja praktilisuse koha pealt on asjad jätkuvalt vanaviisi – materjalivalik on suurepärane, nelja reisija mugavus väga hea ning hoolimata nimesse lisatud „Coupe“-st ja sellest tulenevalt langevast katusejoonest ei ole tagaistmel ka pearuumiga mingit traagikat.

Kui midagi siiski on kehvasti, siis tuleb sekundeerida Vladimiri mainitud Bluetoothi-jamasid, mis kimbutasid mõlemat Porschet – nii kalli auto puhul on andestamatu, et telefon ei suuda autoga ühenduses püsida. Poole telefonikõne pealt viskab auto telefoni küljest, siis jälle seob, ühendab lahti…

Sama juhtub ka muusikat mängides ning huvitaval kombel leevenes probleem linnast välja sõites – tõenäoliselt püüab auto end pidevalt lähedalolevate seadmetega siduda. Kirjeldatud probleemi on Porsche foorumites leida alates 2019. aastast – seega kus on tarkvarauuendus?

Kui muusikat ei saa mängida, tuleb sõita ja mootorit kuulata – ja selles osas olid lood päris head. Dünaamika poolelt tuleb parafraseerida Turbo GT-ga kogetut – tarkade abilistega koostöös suutis kõrge ja raske, üle 2,3-tonnine Cayenne mõjuda ja käituda nagu palju kergem auto. Puhas insenertehniline pühaduseteotus! Aga kui Turbo GT-ga õnnestus kiiremat sõitu teha peamiselt kuival, siis nüüd olid talvised tingimused täpselt see, mida vaja. On ju libedus otsetee juhitavuse tugevuste ja nõrkusteni!

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com nendel sõnadel klikkides.