15 aasta taguse röökimise „Rossija, Rossija“ saatel Tallinna vanalinna rüüstamise mälestused on vastandlike selgituste tõttu erinevalt valulised. Kutselise ajaloolasena jäädvustasin endale need kaks ööd kesklinnas. Vene keeles kirjutavate ajakirjanike tagasivaated (mõned neist riigi rahastatavate meediakanalite palgal) ajavad hävitustöö nagu mingit lubadust murdnud Eesti valitsuse kaela. Sedakaudu vandalismi isegi õigustades (petetute „õiglane“ viha!) tehakse elanikkonna lõhestamises süüdlaseks Eesti valitsus.

Taoline on ka Mihhail Kõlvarti ühe lemmikteema, Aljošaks nimetatud pronkssõduri Tõnismäelt teisaldamise taaskordse tõstatamise kontekst. Narva punatankigi teisaldamisel ähvardas ta vastasseisu võimendudes nn pronksiöö kordumise võimalusega Narvas. Kõlvart on ümber lükanud Riia linnapea vahendatud informatsiooni ja olla öelnud, et „pronkssõduri teisaldamine oli Eesti riigi või vähemalt Tallinna linna suurim viga“. Tallinna linnapea korrutab üht oma lemmikväidet, et „pronkssõduri teisaldamist oleks võinud korraldada teisiti, rahumeelselt ja soliidselt, ilma eskalatsioonita – selleks oli isegi kokkulepe veteranide organisatsiooniga“. Mingit tõestust ta oma väidete kinnituseks pole kunagi toonud. Nagu tavaks, püüab ta väljamõeldiste toel venekeelsete valijate hääli. Summutas ta ju valetades hoobilt roheliste ettepaneku Moskva puiestee ümber nimetada Kiievi puiesteeks, kuna Tallinnal „polevat tavaks tänavaid ümber nimetada“!

Jaga
Kommentaarid