Endise Eesti NSV KGB esimehe asetäitja Vladimir Pooli raamat keskendub võiduka Vabadussõja Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri elu viimasele ja traagilisele viiendikule: vangistusele ning surmale Venemaal. Oma raamatus on Pool kasutanud NKVD toimikuid, mis 1980ndate lõpus Eestist koos teiste Nõukogude võimu meelest tundlike KGB materjalidega välja veeti ja peideti ühte provintsiaalsesse Venemaa arhiivi, kuid millest Pool enne toimikute väljavedu märkmeid jõudis teha.

Vladimir Pool "Johan Laidoner. Hävitatud elu"

Enne Laidoneri raamatut on Poolilt ilmunud elulooraamat „Minu elu ja teenistus KGBs“ ning „Konstantin Päts. Vang nr 12“, mis käsitleb Eesti Vabariigi esimese presidendi elu vangistuses. Raamatud on välja andnud Postimees Kirjastus.

Hüvasti, Eesti!

19. juulil 1940 valmistuti Eesti siseministeeriumis hommikust peale valitsuse vastutusrikka ülesande täitmiseks: liigse kärata tuli maalt välja toimetada Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Mõtlesin, kas välja toimetada Eesti Vabariigist või Eesti NSVst, ent kumbki väljend ei sobi. Eesti Vabariigi oli Nõukogude Liit juba kuu aega varem ultimatiivselt alistanud, kuid Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi „juriidilise“ vormistamiseni oli aega jäänud veel pisut üle kahe nädala.

Juttu alustas verivärske minister: meil on vaja rääkida ilma kõrvaliste isikuteta. „Hästi,“ vastas kindral ja kutsus „külalised“ oma töökabinetti.

Riigihümn oli aga seni jäänud endiseks. Tõeline, Eesti oma. See oli pooleldi ebaseaduslikult kasutusel veel aastat viis pärast 1940. aasta juunipööret, isegi Eesti (Nõukogude) Laskurkorpuse võitlejad laulsid seda rindel, ent ei eriosakond ega Smerš näinud selles mingit riigivastasust. Uut, „õiget“, nõukogude hümni (Johannes Semperi sõnade ja tollal veel parteitu Gustav Ernesaksa viisiga) hakati laulma alles 1945. aastal. Sealtmaalt muutus vana hümn täiesti „kodanlikuks“, läbinisti nõukogudevastaseks, ja selle laulmise eest hakati pokri pistma. Kuid see on lihtsalt väike kõrvalepõige, möödaminnes, nende jaoks, keda huvitavad ammuste aegade lood.

Kohalikele seltsimeestele saabus aktsiooni organiseerimiseks Moskvast appi NSVL-i siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) operatiivgrupp julgeolekukapten Vladimirovi

juhtimisel.

Eesti siseministeeriumil olid kontrollitud andmed, et president Päts ega sõjavägede ülemjuhataja Laidoner ei kavatsenud pärast Nõukogude vägede sissetoomist riigist lahkuda, kuid kindluse mõttes võeti nad siiski kohe, kui Nõukogude väed 17. juunil 1940 kutsumata sisenesid, välisjälituse alla. Eesti õhuruum ja merepiir suleti juba mõni päev enne vägede sissetoomist.

Eesti siseministeeriumis käis nõupidamine. Välisjälitus kandis siseministri asetäitjale julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurinile korrapäraselt ette: „Laidoner asub oma linnalähedases mõisas ega kavatse esialgu kuhugi minna.“ Pärast operatsiooni viimaste detailide läbitöötamist sõitsid siseminister Maksim Unt ja Škurin kindrali juurde. Laidoner, nähes, et saabusid tähtsad tegelased, tuli neile välja vastu. Juttu alustas verivärske minister: meil on vaja rääkida ilma kõrvaliste isikuteta. „Hästi,“ vastas kindral ja kutsus „külalised“ oma töökabinetti.

Vanja, ma tulen sinuga!

Kui Laidoner poole tunni pärast kabinetist väljus, mõistis abikaasa Maria mehe erutatud olekust: midagi head lõppenud „läbirääkimistest“ neil oodata ei ole. Laidoner teatas naisele ärevalt: „Mašake, mind saadetakse Eestist välja!“ Maria ei tundnud huvi, kuhu. Selle, säärases olukorras loomulikuna näiva küsimuse asemel päris ta: „Aga mina?“ Mees vastas: „Sinul lubatakse siia jääda.“ – „Ei, Vanja, ma tulen sinuga.“ Maria viskus Undi poole: „Ma ei taha, et mind mu mehest lahutataks, ma tulen koos temaga.“ Škurin sekkus: „Maria Antonovna, jääge siia ja valvake oma vara, teie kohta ei ole valitsuse luba.“ – „Ma ei ole valvur, vaid kindral Laidoneri seaduslik abikaasa ja sõidan koos temaga. Aga kui teil ei ole minu kohta valitsuse luba, siis hankige see,“ ei andnud ülemjuhataja abikaasa järele.